Toimetamine kui seenelkäik

Tegelen oma kolmanda raamatu käsikirja parandamisega. Ja nagu ikka selles faasis kirun ennast eelneva tõtliku kirjutamise eest. Samas tean täpselt, et kui ma esimese hooga kiirustades teksti valmis ei kirjutaks, siis ei kirjutaks ma üldse mitte midagi. Kõige taga on minu kärsitu loomus. Kui ma jääks pikalt lausetega mängima, siis sureks tasapisi kogu projekt. Vähem kärsitud inimesed saavad ilmselt suure vaeva kohe ära näha ja sättida rahumeeli lauseid niikaua, kuni nad ilusad tunduvad.

Kõige rohkem häirivad mind tekstis “oli -olid” ja “see, seda, toda”. Ja muidugi klassikaks kujunenud: “mis ja kes ja kus ja millal”. Muidugi veel korduste lõputu jada.

Näiteid toormaterjalist:

1. “Peagi jäi Kallele silma rohelise kabiiniga Mercedese veoauto, millel olid Eesti numbrimärgid.”
Parandatult: Kallele jäi silma Eesti numbrimärkidega rohelise kabiiniga Mercedese veoauto. (mitte mingit “,millel” ja “olid” pole vaja.)

2. “Kui ta oli kõrvale pannud pildid, mis Erkiga kohtudes kaasas olid ning teise tulpa tähelepanu tõmbavad masinad jäi järele kolmandik piltidest.” /jeerum 2* “oli-olin” ja veel “koma mis” takkaotsa ning muidugi kordus “pildid-piltidest” (öäk).
Parandatult: Kui ta asetas Erkiga kohtumisel kaasasolnud pildid kõrvale ning ladus teise tulpa tähelepanu tõmbavad masinad, jäi järele kolmandik fotodest.

Mõned kuldaväärt soovitused minu toimetajalt:

Ärge liialdage mõttekriipsudega, need teevad lugemise liialt kirjuks. Mõttekriips on väga rõhukas märk. Enamasti piisab komast, mõnikord saab lause ka sujuvamalt sõnastada.

Olge ettevaatlik lt-tuletistega: asendasin Teie tekstis näiteks 7 "koheselt" sõnaga "kohe". Soovitan selle kohta lähemalt lugeda ka artiklist http://keeleabi.eki.ee/artiklid2/lt.html.

Soovitan episoodilisi tegelasi ka mitte ülearu täpselt kirjeldada, näiteks kohe raamatu alguses läbi lipsav tutimütsimees on Teil kirjeldatud nii detailselt, et lugeja jääb tahes-tahtmata ootama, et ta lihtsalt PEAB veel kuskil oluliseks osutuma, miks ta muidu nii täpselt lugeja mällu raiuti - aga pettub. Võtsin seda kirjeldust praegu tunduvalt vähemaks.
--

Kordustega maadlemisel kasutan sünonüümisõnastikku aadressil http://www.keeleveeb.ee
Kasutan ÕS’i kui vähegi kahtlen. http://www.eki.ee/dict/ekss/
Väga oluline on sarnased sõnad õigesti kirjutada: http://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=4&act=2&vld=28

Teen mini-toimetamist põhjusel, et päristoimetaja mind päriselt-päriselt vihkama ei hakkaks. Aga mine tea ehk mõnele hullule meeldibki monstrum konstruktsioonidega rinda pista (vaevalt küll). :)

Esimene kirjutamine võiks olla pisut nagu seenelkäik: puravikku noppides tuleks okkad ja samblapuru kohe ära puhuda niiviisi oleks kodus lihtsam puhastada. Aga ega metsaõhku nautides tulevastest raskustest mõtle.

Eks ma saan nüüd päris toimetajate käest tappa. Aga loodame, et verbaalne nüpeldamine õpetab meid kõiki.

Kuidas ma Ludlumi tapsin

Ilmselt olete harjunud lugema, sest tahate ju ise kirjutada. Lugemisel enne ja pärast kirjutamiseharjumuse väljakujunemist on suur erinevus. Varem neelasin raamatuid tempokalt. Elasin sisse, tekst kadus ning tekkis pilt. Iga korduslugemine andis juurde uue nüansi, sest kiirtarbimisega jäi nii mõnigi asi märkamata. 

Mida rohkem kirjutasin, mida rohkem aimu sain, seda aeglasemaks lugemine muutus. Ma tahtsin olla igas loetud lauses kindel, et mida öelda taheti, kuhu jõuda ja miks. Üsna pea hakkasid lugude lõpplahendused juba varases staadiumis end lahti kerima. Teadsin ette, kuidas midagi juhtuma hakkab. Ootamatu süžeepööre polnud enam ootamatu. 

Tasapisi jõudsin faasi, kus mulle tundus, et näen, millal kirjanik on ennast tühjaks kirjutanud. Millal autor mõtleb, kuidas tupikust välja vingerdada. Stiilikonarustest ja erinevustest võib teada saada, et varasema teksti hulka on poetatud uuemaid juppe. Vahel on mõni eriline aurori lemmikkoht läikivaks nühitud, vahel on loogiline jätk jutust kadunud. Tundub, et olen ennastunustava lugemise enese jaoks alatiseks rikkunud. Aina raskem on mitte näha vigu.

Olen püüdnud lugeda varasemalt meeldinud raamatuid ja niiviisi nii mõnelegi iidolile kriipsu peale tõmmanud. Tundub, et tapsin enda jaoks Ludlumi. Vähemalt ei julge ma kätte võtta kunagist lemmikut “Ikarose toimik.” Kindlasti ei taha ma rikkuda häid mälestusi korduvlugemisega kapsaks muutunud romaanidest “Martin Eden” ja “Julm sajand”.

Õnneks leidsin uued lemmikud: Martin Cruz Smith'i, kelle raamat “Gorki park” (ja selle järjed) on iga kell sada korda paremini kirjutatud, kui näiteks “Lohetätoveeringuga tüdruk”. Ning “Lend üle käopesa”, mille lugemisega saab selgeks, mida tegelikult tähendab karakterite kujundamine ja kes on kangelane. 

Raamatutest läbikappamine on asendunud läbiuurimisega. Ettevaatust, kirjutamine võib tappa Teie lemmikautorid. Loomulikult võib aeglane lugemine tuleneda halvenevast silmanägemisest, vanusega kaasnevast kriitikameele kasvust, loetud raamatute harivast mõjust, keskkonnast, tööst ja veel sajast erilises mõjutusest. Ettevaatust siiski. :)

Püüdluse eest ei pooda!

Pilt on pärit siit

Miks inimesed häbenevad kirjanikuks saada tahtmist? Tegelikult võiks küsida, miks osadel inimestel on kalduvus halvustada neid, kes tahavad saada kirjanikeks. Kelledel on kirjameheks saamise unistus sügaval sisemuses alati olemas olnud, kes ehk ongi suurepärased kirjutajad salaja, aga … kardavad kapist välja tulla ja ennast kirjanikena esitleda. Võib-olla on see seotud müüdiga, mis ütleb, et kirjanikeks sünnitakse ning läbi arenemise edenemine on igal juhul kunstlik ja hukule määratud. Järelikult iga viiuldaja peab kohe mängida oskama, kui viiuli järele haarab ja iga maalikunstnik peab esmakordselt pintslit käsitsedes šedöövreid sünnitama.

Miks peaks üks inimene häbenema kirjutamist? Miks peaks teine inimene esimesele püüdma jalga taha panna? Kuulge, kirjutamine pole ju ometi häbiasi. Isegi kõige algelisemal tasemel alustamine mitte. Kirjutamine pole poest varastamine või kellelegi kurja tegemine.  Kirjutamine on püüdlus pisut maailma paremaks teha, unistada, lisada ühisesse katlasse veidi meelelahutust või visata mõni pähkel katki hammustada. Hüva algatuse eest ju ei pooda! Ometigi suhtutakse kirjutamispüüdlusesse vahel justkui isiklikku solvangusse.

Tahan teada mitu kirjanikku oleme juba eos tapnud. Mitu kirjanikku on sahtlisse kirjutajad ja mitu nendest omakorda on tegelikult kolmekordselt avaldamisküpsed, ent kardavad kaaskodanike suhtumist. Mitu head käsikirja on ahju visatud või arvuti prügikasti lohistatud? Kas kirjanikuks olemise juurde peab tingimata kuuluma julgus jalaga uks lahti lüüa ning endast teada anda. Või on kirjaniku tunnuseks hoopis loo jutustamine ja hästi kirjutamine.

Kui me suhtume hooletult pealekasvava kirjanike põlvkonda võib juhtuda nii, et peale ujuvad just nimelt ainult need, kes julgevad jalaga ukse lahti lüüa. Mina viimatimainitut kirjaniku oskuste kvaliteedinäitajaks ei pea.

Arvustamise väljakannatamine

Mulle tundub, et pealkirjas mainitu on värskele autorile/avaldajale kõige raskem pähkel katki hammustada. Teie suur töö ja vaev ühel pool ja spetsialist või keegi keeleinimene, kes jätab Teie raamatu tiitellehele kuhja auravaid pabulaid, teisel pool.

Ohh, kus näpp hakkab sügelema ja tahaks suupruukijat nüpeldada (verbaalselt). Mina olen teadlikult algusest peale püüdnud olla (enamjaolt õnnestunult) rahulik, ärakannataja ja vigadest/arvustustest õppida püüdev. Ega mullegi meeldi, kui keegi lahmivas stiilis ebaolulisele fokuseerides kiledalt viriseb või teeb hüplevas stiilis groteskse ümberjutustuse.

Samas olen tähele pannud, et isegi kõige suuremal ärapanemisemaigulisel arvustusel on mingi huvitav detail või mõte, mida saab ära kasutada oma kirjutamise parendamiseks. Kõik teevad oma kirjutistes palju vigu. Veatuid pole, rääkigu nad mida tahes (ja püüdku nad nii palju, kui jaksavad).Osad vead hakkavad omamoodi elama ja loovadki õige raamatu sisu ja mõtte. Kui kirjutada puhtalt igas mõttes järgides ainult teooriaid, siis jääb raamat alati kuhugi keskele ja ei liigitu kunagi suurepäraseks.

On üks väga oluline arvustajate grupp, keda tasub ise rääkima õhutada. Kes võib-olla ei tahagi midagi öelda – eelkõige seepärast, et neile tundub, et nad ei ole pädevad. Need on Teie lugejad. Õhutage neid tagasidele (õhka-õhka). Tapke nende jutt: “Ma ei ole mingi spetsialist” väitega, et just tema jaoks te raamatu kirjutasite ja et järgmine tuleks parem, vajate tagasisidet. Iga inimene, kes loeb raamatuid on Teie jaoks supervõimetega arvustaja.

Tähtis on tervik, tunne ja mulje, mis peale lugemist jäävad. Millised kohad enim häirisid ja miks. Mitme lugeja kokkulangeval arvamisel on suur kaal. Tekib põhjus mõtisklemiseks. Järelduste tegemiseks ja ehk mingi uue stiili või võtte sissetoomiseks. Proovige endale ise arvustajaid otsida, kelle arvamus Teile korda läheb ja püüdke isehakanuid mõistlikult ignoreerida (leiate ehk tera, aga hoiate suu kinni ja käed taskus (verbaalselt)). Nii peaksid kõik osapooled õnnelikuks saama/jääma.

Hoiatan: ei tasu minna spetsialistist (olgu ta siis, mis liiki tahes) arvustajale kallale (verbaalselt) enda raamatut õigustama või arvustajat maha tegema. Ei tasu viriseda ja õiglust otsida. Võiduvõimalus on null ja keeleosav inimene teeb Teid rõõmuga veelkord lolliks. Kui kellelgi on mingi kiiks, las tal olla, tema jaoks võib see olla oluline. Ja pidage silmas, et eksisteerib alati võimalus, et tal on õigus. Olen korduvalt näinud, kuidas autori eneseõigustamine asja palju koledamaks teeb. Kokkuvõttes jääb alati mulje, et autor on loll ja arvustaja on mitteloll. Lugeda arvustusi ja vait olla!

Üks nipp veel varuks – vaadake minu ajaveebi kirje alla. Seal on kastike tähistusega "vajab toimetamist". See on “spetsialisti ventiil”, mille panin sinna teadlikult. Sellise võiks raamatukaanele sokutada, et kellele ei meeldi teeb punase vildikaga kasti sisse risti. :) Peale lahtrikese ilmumist ei kahtlustata mind enam pahatahtlikkuses ja ei rünnata mind avalikult kommentaariumis ega süüdisdata keele mõrvamises, lihtsalt vajutatakse nuppu. Oma edevusega rikun tõenäoliselt selle projekti nüüd ära ja pean jälle aeg-ajalt kommentaariumis riielda saama, aga olgu pealegi – see on hea asja nimel. :)

(Ja ma tõesti püüan iga kord oma kirjutise kriitiliselt üle vaadata, kui seal kastikeses täppi näen. Vahel olen leidnud mõne nõmeda vea.)

Kokkuvõtlikult:

Ärge arvustage arvustajat!
Ärge arvustage toimetajat! (Puhta kullana ka kõike ei tasu võtta, kui toimetaja jutt ei meeldi, siis lihtsalt mõmisege ähvardavalt.)
Ärge süüdistage võistluse korraldajat ebakompetentsuses!
Ärge arvustage žüriid!
Ärge arvustage teisi ebaõiglaselt! (Ei mingeid sõnalisi kalambuure ega isiklikke maksakaid)
Ärge arvustage inimest, kes ei taha, et Teie teda arvustate!
Ärge, ahh, lihtsalt võiks rohkem raamatuid kirjutada ja vähem arvustada ja kirjutamisest kirjutada :) (see käis minu pihta – pihh-pahh-põhjas).

Avaldamise eelastmed

Minu jaoks oli kunagi tähtis mõista, millisel tasemel ma kirjutada oskan. Mind ei rahuldanud arutud kiitused. Tahtsin teada võimalikult toorest tõde. Mäletan, et esitasin ühele päris teravale ja kogenud arvustajale küsimuse: “Kui võtta aluseks kümne palli skaala, kus null tähendab täielikku kirjaoskamatust ja kümme tähendab avaldamist, siis kus mina selles vahemikus oma kirjutistega asun.” See küsimus on kindlasti mingis vormis iga kirjutaja meeltes tiirelnud. (Pärast avaldamist kaob see probleem nagu niuhti mutiauku.)

Pakun Teile skaalat, mille astmetesse ennast sobitada. Inimesed on erinevad ja liiguvad eesmärkidele erinevaid radu pidi. Samas olen märganud, et päris paljudel juhtudel näikse suundumus sarnanevat. Või vähemasti on selgelt eristuvaid ühiseid jooni.

Soovitan seda tabelit huumoriga võtta. :)

1. Tühikute jätmine kirjavahemärkide ette näiteks niimoodi . Tavaliselt käib siia juurde vihane õigustamine oma tegevuse kaitseks. Võib juhtuda, et karjäär jääb siin pooleli, sest kirjutajale tundub, et inimesed takerduvad pisiasjadesse ja on äärmiselt õelad. Mulle tundub, et see on enim levinud viis teada anda, et kirjutamise kogemus/pagas on väga õhuke.

2. Mina ISE olen piisavalt tark, et teada, kuidas kirjutada ja toimetada tekste. Esimese korraga tuleb juba üsna hästi välja. Arvustajad tahavad minu omapära ja erilisust lämmatada, isegi tappa! Ise tean, kuidas on ülesehitus, kuidas algus, kuidas lõpp. Õpetada mind ei maksa ja iga vuugivahet ma kirjeldama ei hakka, sest minu sees on vaim, kes annab otse värki välja.

3. Semikoolon on võimas vahend, kasutan seda kõikjal, sest see näitab, et ma oskan. (Küll need tegelased tunduvad naljakad, kes kirjavahemärkide ette tühikuid jätavad.)

4. Kirjutan lühilausetega. Kõige parem on, kui lauseks on ainult üks sõna. Mõnus ja hakitud tekst. Näitab taset. Vinge. Suur oht kauaks-kauaks siia kinni jääda ja hakata seda oma stiiliks pidama.

5. Keegi võiks mulle kolme leheküljelise kokkuvõtte põhjal öelda, milline minu idee on väärt raamatuks kirjutamist. Ja kas üldse tasub raamatut kirjutada.

6. Keegi võiks ju üle vaadata – mõni rohkem oskav. Ma ei teagi kõike, aga ma ei hakka midagi oluliselt oma tekstis muutma. Võiks ehk mõne kirjutamisest rääkiva raamatu läbi lugeda. Tõde on kirjutamises, mida rohkem kirjutan seda rohkem oskan?

7. Mul on ihukriitikud ja proovilugejad. Mõned neist on toimetajad. Silun teksti nii ilusaks, et lausa pisar tuleb silma. Mis võiks olla parem, kui ilukõnelised dialoogid. Austus keele vastu. Elagu korrektne keel igas mõttes.

8. Mõtlen, et ehk peaks oma teose kuhugi saatma – mõnele võistlusele. Võib-olla polegi kõik keeles kinni. Kui keegi kellelegi midagi ütleb, siis ei saa ju eeldada, et ta räägib nagu presidendi vastuvõtul. Keelel on palju tahke ja ilukirjanduses on oma ülesehitus. Karakterid ei hooli keelest, nad räägivad just nimelt nii nagu heaks arvavad.

9. Teksti peab korduvalt läbi töötama ja tohutult vaeva nägema. Palju rohkem, kui ma arvasin, aga see meeldib mulle ikka. Ma ei saa mitte kunagi oma teksti erapooletult lugeda, arvustada või toimetada. Pean leppima toimetaja parandustega. Toimetajatelt on mida õppida. Kirjutamine on suur pingutus, ehk peaks loomingu eest tasu küsima?

10. Avaldatud.

Kui keegi teab veel mõne astme pakkuda, siis palun julgelt kommenteerida. :)

Kõigile ei saa meeldida

Oletame, et alustate oma esimest romaani auahnete plaanidega ennast kogu maailmas tuntuks kirjutada (plaan on hea!). Niisiis, mõtlete, nüüd pean süžeesse kokku kirjutama kõik asjad, mis kõikidele inimestele meelt mööda on. Järgneval arengul on enamasti kaks võimalust. Teie raamat avaldatakse ja peale veidikest ootamist avastate mõne inimese, kellele see ei meeldi (ja ei meeldi sellepärast, et see kõikidele teistele meeldib). Või siis, Teie raamatut ei avaldata, põhjuseks liigne meeldida püüdmine.

Esimese mudeli rakendumisel olete kindlasti hämmingus ja proovite edaspidi arvestada ka neid inimesi, kellele ei meeldi mõni asi sellepärast, et see kõigile teistele meeldib (see saab raske olema). Teisel puhul olete õnnetu ja mõtlete, et miks arvas toimetaja, et peategelane ei või olla kõikide poliitiliste vaadete kandja, eetiline ja mitte, karvane ja karvutu, õnnelik ja õnnetu, vastik ja tore, inimene ja ahv.

Mingi hetk sünnib iga kirjaniku peas otsus (see võib olla juba alguses olemas olla), et kuradile kõik ja mina kirjutan oma veendumuste põhiselt. Hästi, kuid seejuures peate ehk oma käsikirja õige pisut proovima kujundada mõeldes lugejale, kes tõenäoliselt just Teie raamatu riiulist haarab.

Ärge allutage oma karaktereid millelegi ebaloomulikule, kui see ei ole piisavalt veenev, lihtsalt selleks, et inimestele protagonist ilmtingimata meeldiks. Ärge… EI! … Ärge!

Ainuke võimalus (väärt plaan täide viia) on kirjutades läbi elada ja omal nahal tunda. Omada isiklikku kontakti. Hoolimata sellest, et mõnele arvustajale see ehk ei meeldi. Rohkem ülbust, rohkem viha, rohkem tundeid. Kui keset vihast kirjutamist tekib küsimus, kas nii võib, siis vastuseks on alati: jah, võib.

Nüüd on kaks võimalust. Teie raamat avaldatakse ja sellel on vihaseid mahategijaid ja kiindunuid fänne. Teie raamatut ei avaldata, aga peeglisse vaadates tundub Teile, et olete enda vastu aus olnud.

Kirjanik ja karakterid

Arvan inimesi mõtlevat: kellest see kirjanik ikka kirjutab, kui mitte endast. Miks ma nii arvan? Millegipärast kinnitavad paljud kirjanikud visalt, et nad ei ole ennast karakterite aluseks võtnud. Mõnel juhul peidavad sulesepad ennast pseudonüümi taha. Kas neil on midagi häbeneda või ei viitsi nad pidevalt selgitusi jagada?

Üsna juurdunud on taolise samastamise komme filmitööstuses, kus näitlejatele omistatakse automaatselt nende kehastatavate tegelaste iseloomujooned. Oli minulgi raske leppida, et James Bondi hakkab mängima mees, kes eelnevalt ainult lurjuste rolle esitas. Ma ei tahtnud Daniel Craigile pisimatki võimalust anda. Veidi mõelnud mõistsin, et DC peab olema veenev näitleja, kui ta taolise emotsiooni esile kutsub. Vaatasin ära JB peaosas Daniel Craigiga ja leian siiani, et see on üks parimaid kogu seeriast. Olen kuulnud, et vale rollivalik ja ülaltoodud samastamine võibki näitleja karjäärile kriipsu peale tõmmata.

Huvitav, kas kirjanik võib samuti taolise samastamise ohvriks langeda? Peategelane = kirjanik, mis tähendab, et sellise veidra tegelase raamatuid ma enam ei osta? Mõelge näiteks “Ameerika psühhopaadile.” :)

Ilmselt kannavad vähemalt osa lugejaid mina vormis kirjutatud raamatu kirjanikule 1:1 üle. Mõni vaatab veel tänaval järele ja kihistab pihku. Seda küll tehakse tõenäoliselt vaid siis, kui kirjanik on mingil viisil nähtud, tuntud, teatud. Näiteks Leo Kunnas = Anton Irv VIII. Väitele on seda lihtsam alla kirjutada, teades, et nii Anton Irv kui Leo Kunnas on mõlemad sõjaväelased.

Alust on kahtlusel, et igas karakteris on kübeke “miskit” kirjanikust endast. Muidugi oleneb see väga palju kirjutajast. Mina kujundan tegelasi üsna kindlakäeliselt suunas, mis enamjaolt minuga kui isikuga kuidagi ei seondu /räägi nüüd, räägi nüüd! Mõtleb lugeja :)/. Sellel on mitu põhjust, kuigi valik, et ma just nii kirjutan ei ole teadlik vaid vaistlik.

Loon karaktereid võttes aluseks, et mina olen null ja see on igav (seda mina-elu elan päev-päevalt ja kes viitsib enda hallist argipäevast pikalt kirjutada). Tahan loodavate karakterite näol midagi teistmoodi kogeda, läbi mõelda, -elada. Käituda nii, nagu ma päriselus käituda ei julgeks või ei tahaks. Ja uurida siis, milleni see mitte-mina olemine võib välja viia.

Peamised karakterid tulevad ülaltoodud loogikat järgides välja sellised, kes ma tahaks ideaalis olla või siis sellised, kes ma üldse olla ei tahaks (see ongi kübeke "miskit"). Igas inimeses on kokku keevitatud hulgaliselt omadusi, ja kuna keegi ei ole sajaprotsendiliselt hea või halb, siis tavaliselt on minu karakteritel jooned mõlemast poolusest.

Muidugi on veel ülejäänud sada siblivat tegelast, kes romaanis oma koha leiavad - neid ma kujundan oma tuttavate, töökaaslaste ja sugulaste sulatamisel (niisiis, olge valvsad!). Loetud raamatutel on siinjuures kindlasti oma koht; tihti ka täiesti võõrastel inimestel, keda ma olen mingis situatsioonis kõrvalt vaadelnud ja mõttes üles tähendanud.

Karakteri kujundamine on sulatusahi, kus saavad kokku kirjaniku kogetu, loetu, nähtu, unistused ja elu pahempool.