2009 lugemised

Olen lugemise palju kordi teemaks võtnud. Kõik kirjutamise õpetused on seda rõhutanud. Oled see, mida loed. Kirjutad, mida loed.

2009 loetud raamatud:

1. Öine Vahtkond Sergei Lukjaneko

2. Day Watch Sergei Lukjaneko

3. Kolme katku vahel Jaan Kross

4. Kunagine ja tulevane kuningas T.H. White

5. Meie, kromanjoonlased Tiit Tarlap

6. Gort Ashryn Leo Kunnas

7. Musta Pori Näkku Mihkel Raud

8. Naine Olavi Ruitlane

9. Naised Charles Bukowski

10. Puhastus Sofi Oksanen

11. On Writing Stephen King

12. Hingelõõm Jaan Aps

13. Üle maailma serva Laurence Bergreen

14. Klassiväline lektüür Boriss Akunin

15. Palveränd Tiit Aleksejev

16. Misjonilaul John Le Carre

17. Südamekujuline karp Joe Hill

18. Kuu on karm armuke Robert A Heinlein

19. Taevarahvas Poul Anderson

20. Joomahullu päevaraamat Juha Vuorinen

21. Veronika otsustab surra Paulo Coelho

22. Jonathan Strange ja härra Norrell (1. osa) Susanna Clarke

23. Jonathan Strange ja härra Norrell (2. osa) Susanna Clarke

24. Jonathan Strange ja härra Norrell (3. osa) Susanna Clarke

25. Jäniksin Vuosi Arto Paasilinna

26. Afgaanide vang Ants Eert

27. Kuradi Eliksiirid E.T.A Hoffmann

28. Sada aastat üksildust Gabriel García Márquez

Nimekirjast on puudu kaks raamatut, mille pealkiri ega kirjanik meelde ei tule (sisu mäletan). Ja kolm teost, mis olid nii igavad, et ma nad pooleli jätsin. Aasta ei ole läbi, nii et jõuan mõne romaani veel neelata. Plaanis on kindlasti läbi lugeda: "Gort Ashryn 2", “Mao elulugu”, "Fevre'i unelm", “Lisey lugu”.

“Üle maailma serva” – ise ma poleks seda koju toonud. Olen tänulik, et see raamat minuni ikka jõudis. Hariv ja põnev.

“Gort Ashryn” – Igale ulmefännile kohustuslik.

Sofi Oksaneni “Puhastus” – paneksin kohustuslikuks kirjanduseks.

Jaan Kross – armastan seda kirjanikku. Ausalt. “Kolme Katku vahel” – Tallinna ajalugu. Eesti ajalugu. Seda peab lugema, et aru saada, kui palju on üks inimene võimeline pühenduma kirjutamisele. Mul tõusid juuksed püsti, kui ma nägin: detaile, nüansse, kõnepruuki. Kross siseneb täielikult raamatu ajastusse ja võtab lugeja kaasa – väga hea raamat. Olen veel lugenud: “Wikmani poisid”, “Keisri hull”, “Silmade avamise päev”, “Vastutuulelaev”.

“Musta Pori Näkku” – läbi ropendamise ja pealmise kihi paistab üks trotslik poisijõmm, kes armastab väga oma vanemaid.

“Jonathan Strange ja härra Norrell” – siiani on võimalus seda suurepärast teost osta kõigest kolmekümne krooni eest. Triloogia hinnaks tuleb üheksakümmend krooni. Fantaasia, võlurid, London. Väga-väga hästi kirjutatud, suurepärase kirjastiiliga.

“Afgaanide vang” – põnevad seiklused ja läbielamised. Huvitavad elusündmused. Pealiskaudselt ja kehvasti kirjutatud. Soovitan ikkagi. Saab teada, kuidas saatus inimesi mööda maailma loksutada võib.

Avastage enda jaoks Arto Paasilinna. Eesti keeles on ilmunud: “Poodud rebaste mets”. Saab naerda!

“Hingelõõm” – lugege, kui tahate teada taset, millega romaanivõistlusel jala ukse vahele saab.

Stephen King “On Writing”

Lepime kokku, et peale selle artikli lugemist te lähete ostate ülalnimetatud raamatu ja loete läbi. (Eesti keelde seda minu teada tõlgitud pole. Rahva Raamatust sain ma viimase ingliskeelse koopia. Ma ei laena raamatuid! Hihiihiii…)

Miks?

Ma püüan seletada:

Raamat koosneb SK eluloost. Kus ta oma lapsepõlve veetis, millised on esimesed mälestused, miks ta kirjutajana just täpselt selliseks isiksuseks kujunes.

Viieaastaselt küsis väike Stephen ema käest: “Ema, kas sa oled kunagi surnud inimesi näinud?”

“Jah, pojake. Nägin kuidas üks joodik jäi rekka alla, ja tead, see roheline mögin, mis ta kõrvadest välja voolas ei lähe mul kunagi meelest.”

Mille peale SK vastab: “That’s makes as two mom, thanks a lot.”

Peale põgusat elulookirjeldust läheb ta kirjutamise juurde. Kuidas ta seda teeb.

Esimese soovitusena käsib ta tööriistakast valmis seada: sõnavara, õigekiri, grammatika jne.

Mõned stiilinäited:

Koosolek peetakse kell seitse – halb

Koosolek on kell seitse – hea

Köis visati kirjaniku poolt – halb

Kirjanik viskas köie – hea

Ta sulges ukse kindlakäeliselt – halb

Ta virutas ukse kinni – hea

Ei tohi lauseid kunstlikult keeruliseks ajada ja asjatult peenutseda. Näiteks: Joe’l oli piisavalt aega, et läbi viia ekskrementeerimise protsess. Lihtsam, parem ja ausam on: Joe’l oli sittumiseks piisavalt aega. (Ropendamisele ja asjade nimetamisele õigete nimedega pühendab ta mitu lehekülge).

Nii on hea:

“Pane see maha,” karjus ta.

“Anna see tagasi,” anus ta, “see on minu!”

“Ära ole selline lollpea, Jekyll,” ütles Utterson.

Nii on halb:

“Pane see maha,” karjus ta ähvardavalt.

“Anna see tagasi,” anus ta armetult, “see on minu!”

“Ära ole selline lollpea, Jekyll,” ütles Utterson põlglikult.

Miks halb? Sellepärast, et lugeja teab niigi, mis tonaalusega keegi ütleb: “Ära ole selline lollpea.”

Siis veel midagi, mille eest SK hoiatab on Swifty – kirjanik, kes taolisi väljendeid nii massiliselt kasutas, et skaudid lõkke ümber istudes sellenimelist sõnamängu mängisid. Eredaim näide oli: “Ma olen torumees,” ütles ta vett tõmmates.

Veel väga oluline punkt: ära ütle, näita! Ei ole mõtet kujundada karakterit ja lisada selgitavat lipikut külge – see mees on suur, karvane ja skisofreeniline. Parem on kujundada stseenide jada, kus hullu kombed tasapisi avalduvad.

Lihtsaim viis täiendamiseks ja arendamiseks on palju lugeda ja palju kirjutada. Raamatu lõpus on nimekiri raamatutest, mida SK on ise viimase paari aasta jooksul lugenud.

Kirjutamiseks tuleb leida rahulik nurgake ja kehtestada päevane sõnapiir, alla mille kirjutada pole lubatud (SK miinimum on 2000 sõna päevas.) Käsikirja esimese drafti kallal ei tohi kauem aega kulutada, kui kolm kuud, muidu valgub lugu liialt laiali. Ta ei kasuta enamjaolt süžeed. Talle meeldib karaktereid ja olukordi jutu käigus kujundada.

Valem teise drafti tegemiseks: esimene draft – 10% = teine draft

Kõige lõppu on veel lisatud näide teksti toimetamisest – kuidas saab esimesest draftist teine – ja selgitused punktide kaupa, miks just sellised muudatused.

Tegelikult on seal veel palju. Palju-palju-palju. Mulle andis raamat uut jõudu ja kindlust. Sain paljudele ajukäärude vahel tolmu kogunud küsimustele vastuse.

Saab ka teada, kuidas ta kirjutas sellised hitt-teosed nagu: Carrie, Misery, The Shining’u jne.

Ja veel palju, palju, palju…

Simon Haynes

Tundub, et novembrikuu on lingi heitmise kuu. Leidsin interneti avarustest ühe auhindadega pärjatud Austraalia kirjaniku, Simon Haynes’i, kelle koduleheküljel on üsna palju artikleid kirjutamisest. Kuidas tema oma romaanid meisterdab, milliseid võtteid kasutab. Süžee valmistamine ja kiirkirjutamine. Muuhulgas on seal tasuta allalaadimiseks tema poolt kirjutatud raamat.

Peale selle, et Simon Haynes on edukas kirjanik, on ta ka programmeerija ning tema kodulehelt saab alla laadida ja tasuta kasutada romaani kirjutamiseks mõeldud tarkvara “yWriter5” (seal ei ole rämpsu sees, kontrollisin). Ma ei ole lõplikult detailideni programmi läbi uurinud, aga esmapilgul tundub väga korralik abivahend olema. Just süžee kirjeldamiseks ja struktuuri, kohtade, karakterite paikapanemiseks. Peale selle saab kehtestada ajalised piirid, plaanid, tähtajad ja mahud kirjutamiseks. Meenutab natuke keeruliste projektide teostamiseks mõeldud tarkvara.

Tehnilist lähenemist põhjendab tarkvara autor sellega, et ta tahtis loovuse ja kirjutamise jaoks rohkem aega ning sellepärast tekitas süsteemsed raamid, mis aitavad tülikat tööd ära teha ja võimaldavad iga hetk üldpilti vaadata. Ta hoiatab, et see on kõigest abivahend – raamatu peate ikka ise valmis kirjutama. :)

Infot on seal päris palju ja põhjalikult ning on võimalik alla laadida erinevaid faile ja tabeleid, mis kirjutamist hõlbustavad.

Artiklid kirjutamisest

Tarkvara yWriter5

Tasuta E-raamat, Simon Haynes, Hal Spacejock

Head kaevamist!

Kirjutamisest läbi kogenud silma

Lugesin 2004 aastal Eesti Päevalehes ilmunud artiklit Tõnu Õnnepalu sulest “Kes tahab saada kirjanikuks?”. Seal on kujutatud ülevaatlik pilt algajate kirjameistrite stereotüüpidest, lugemisest kui kirjutamise peamisest õppejõust jne. Päris huvitav kirjatükk. Soovitan.

Eesti Päevalehe artikkel

Kuidas Sofi Oksanen kirjutab

Käisin Apollo raamatupoes Sofi Oksaneni kuulamas. Olen lugenud tema raamatut “Puhastus”. Jõud ja siirus, mis eeltoodud romaani sõnades peitub, avaldab tõeliselt muljet.

Sofi rääkis ülevaatlikult pisut sellest, kuidas tema oma raamatuid kirjutab.

Sel teemal oli paar-kolm küsimust ja kokkuvõtlikult sain mina aru nii: kõigepealt tekib tal mingi okas hinge, mis seal kriibib. Hakkab häirima ja nõuab lahtikirjutamist ja osutamist. Kui peas kuju võtnud lool on piirjooned valmis, siis otsib ta kokku materjalid tausta ja detailide jaoks. Näiteks “Puhastuse” tarbeks luges ta vanu ajakirju ja ajalehti. Oli vaja teada saada näiteks, kuidas talus seepi keedeti ja kas püksid olid mugavad või mitte ja sada muud pisiasja. Ta ütles ka, et konkreetset süžeed ta eelnevalt ei kirjuta.

Siis kirjutab ta raamatu valmis. Maht umbes 200-300lk vahel (ma ei tea nüüd täpselt, kas ta mõtleb A4 või raamatulehekülge, aga tema teoste pikkust arvestades pigem viimast).

Toorik valmis, asub ta paigutamise lihvimise ja täpsustamise kallale. Lihtne eks? :)

Arvestades, et temast on saamas maailmakirjanik – teos “Puhastus” saab tõlgitud ja avaldatud üsna pea kahekümne viies keeles – siis tasub seda kindlasti lugeda. Seda enam, et raamat räägib meist, eestlastest.

Esimene versioon

Mõtlesin veel kord järele, kuidas ma selle romaani, siis ikkagi valmis kirjutasin. Eelnevate kinnikiilumiste ja ebaõnnestumiste kiuste. Eelmises artiklis tulid välja minu kaks peamist probleemi: vähesed oskused ja süžee puudumine.

Oskused arenesid läbi kirjutamise ja tagasiside, korralik süžee sai ka paberile, aga tegelikult jäi veel paar olulist momenti puudu. Igapäevane kirjutamine ja ülesande püstitus.

Ma kirjutasin iga õhtu. Tekitasin jõuga sellise rutiini. Üheksast kuni üheteistkümneni. Ülesandeks oli: vähemalt ühe A4’ja suuruse lehe täiskirjutamine (Times New Roman, kirjasuurus 12, reavahe 1). Paljudel õhtutel ma ei tahtnud kirjutada, aga sundisin ennast ikkagi. Nii mahuka projekti puhul on järjepidevus võtmesõna. Ilma selleta ei tule midagi välja!

Jah, kujutan nüüd ette kedagi ütlemas: “Aga nii sa ju tapad loovuse ja kirjutad jama.” Jah, esimene versioon on tõenäoliselt küündimatu soperdis. Kuid alguses tehtud süžee tagab, et jutt jookseb õiges suunas ja räägitakse vajalikest asjadest. Pealegi ei teki ilma tagantsundimiseta üleüldse mingit versiooni.

Loovuse, läbimõtlemise, detailide kallal pusimise ja tehnikad võib jätta versioon kahe jaoks. (Tegelikult on vähemalt osa sellest tööst tehtud süžeed kirjutades.) Sadu kordi lihtsam on valmiskujul versiooni parandada ja sinna juurde kirjutada (vahest ka lehekülgede või peatükkide kaupa. Minu esimene draft oli kolmkümmend kuus tuhat sõna ja viimane kuuskümmend üks tuhat sõna).

Ma arvan, et esimest versiooni kirjutades tuleb ennast sundida ja lahti lasta kontrollmehhanism. Ei ole vajalik, et esimene draft oleks õigekirjalikult briljantne ja kirjeldustest ja vaimukatest märkustest punnis – oluline on hoopis maht ja järjepidev kirjutamine. See on teie enda jaoks kirjutatud toorik, mida te hiljem veel korduvalt lihvite. Las olla kasvõi pudikeeles, peaasi, et ta sünnitatud saab. Mis temast kasvab, selgub edaspidise töötluse käigus.

Teise ja kolmanda versiooni kallal nokitsemine oli see-eest juba puhas lust. :)

Blokk

See pidur vaevab enim algajaid kirjanikke. Väga raske on ennast kokku võtta ja õhinaga alustatut lõpuni viia. Tavaliselt on olemas: tugev soov, isu kirjutada, valmiskujul mõtegi, aga ikkagi jookseb esimene romaan peale paarikümmet lehekülge “kinni”.

Ma püüan analüüsida – võttes enda kogetu näiteks – miks nii juhtus ja kuidas ma takistusest üle sain.

I Katse

Laused hakkasid peas kummitama ja ma otsustasin nad paberile lasta. Otse loomulikult oli tegemist põnevuslooga, mis algas keset verist tegevust. Kokku jõudsin kirjutada seitseteist tuhat sõna.

Mis juhtus?

1. Uuesti teksti üle lugedes hakkas kriitikameel perutama. Olen ise suure lugemusega ja sellele baasile toetudes, paistsid eredalt silma konarused ja vasturääkivused. Miljon pisikest asja, mida ma parandada ei osanud. Pettusin ja jätsin kirjutamise katki.
2. Paari kuu pärast võtsin jutu uuesti ette, aga kuna romaanis oli vähemalt kolm tegevusliini, siis pidin kõik uuesti läbi lugema. Nii et need paar vaba tundi, mis minu käsutuses olid, kulusid enamjaolt sündmustega kurssi viimiseks.
3. Kirjutasin paar juppi juurde ja avastasin järsku, et olen jõudnud kohta, kust ma ei oska edasist tegevust ette planeerida ja kirjutamine käis vastu tahtmist. Jätsin katki.
4. Uue sisemise sunduse najal kirjutama hakates avastasin, et jälle on pool juttu peast kadunud ning alustama pidi lugemisest. Proovisin seekord targem olla ja kirjutada raamatu algusesse skeemi. Kes on kes. Mis sündmused on toimunud.
5. Sain surnud kohast üle, aga taipasin, et pean raamatu algusest peale ümber kirjutama ja selleks mul enam jõudu ei jagunud.
6. Jäi pooleli.

II Katse

Olin vahepeal kirjutanud jutustusi ja novelle. Eelmise katse ebaõnnestumised hakkasid ununema. Kirjastiilgi oli paranenud ja eneseusk kasvanud. Olin saanud positiivset tagasisidet. Alustasin suure kiiruga. Lehekülg lehekülje järel sai kaetud Times New Roman’iga. Olin kindel, et nüüd ma jõuan sihile ja teen romaani “ära”. Kokku jõudsin kirjutada kuusteist tuhat viissada sõna. Ja siis läks pidur peale. Tegemist oli fantasy kategooriasse kuuluva kirjutisega. Seal olid nii Rehepapp ja Kaval-Ants kui ka Hades, Kerberos ja Hypnos. Teemaks Olümpose jumalate relvade sisse vehkimine.

Mis juhtus?

1. Alustasin teadmata lõppu ja peamist tegevusliini. Jooksutasin mõtted paberile ja kõik toimis, kuni hetkeni, mil tekkis küsimus: kuidas nüüd siis edasi?
2. Võiks arvata, et võimalusi on miljon ja peale pisukest mõttepausi saab rahumeeli edasi liikuda. Aga… eelnevalt kirjutatu seab kindlad piirangud. Pealegi lugesin loo otsast peale läbi ja no ei meeldinud mitte üks raas. Ebakindlus ja eneseusu kaotamine panid projekti seisma.
3. Hiljem proovisin veel paar korda. Kirjutasin kogu loo algusest peale ümber. Lõpuks leidsin ka viisi, kuidas edasi minna. Nähes aga, et pean veel üks kord kõike otsast alustama, loobusin.

III Katse

Esimese Eesti Wabariigi detektiiv, salapärane mõrv Voltveti mõisas, must kell ja Peruu džunglitest leitud kummaline sammas. Kuidas see omavahel seotud on ja kuhu viib uurimine? Jõudsin kirjutada kaksteist tuhat sõna.

Mis juhtus?

1. Otsisin kirjutisi ja materjale 1932 aastast. Leidsin Tallinna kaardi ja palju artikleid. Need aitasid õhkkonda luua. Peale selle veel: Peruu džunglid ja floora-fauna, kohanimed ja poliitika, linnad ja muu.
2. Jõudsin kirjutamisega hetkeni, kus lugu läks keerulisemaks ja lahtisi otsi oli tekkinud liiga palju. Ja klassika: ma ei teadnud kuidas edasi liikuda.
3. Üle lugedes tundus konarlik. Mitte enam nii kole, kui eelmistel juhtudel. Kirjutasin otsast peale kõik üle. Siis jäin kahtlema, kas ikka on vaja lisada sci-fi’d – äkki peaks tegema ilma. Kustutasin ulmelised osad ja alustasin otsast. Siis järsku käsi selle teksti peale enam ei tõusnud.

Lõpusirgel

Kolm suure rutuga alustatud romaanikirjutamist jooksid liiva. Esimese kirjutamise hetkest on möödas umbes kolm aastat ja paarsada tuhat sõna. Nüüd sellest kirjutades ja teades, mis vajaka jäi – see karjub nendest katsetest lausa silma – tundub naeruväärne, et ma kohe nii loogilise asja peale ei tulnud.

Otse kirjutada on hea ja tore, kuid veel parem oleks juba enne esimese rea kirjutamist teada, kuidas lugu lõppeb. See ei ole muidugi kohustuslik, aga parem oleks.

Tuleb kirjutada süžee. Ükspuha mis vormis. Tähtis on alguses peamised sõlmed ja karakterid läbi mõelda. Kui teil on kolme leheküljeline süžee, siis seda on väga lihtne uute mõtete korral uuesti ja uuesti ümber kirjutada. Aga kui teil on juba nelikümmend või sada lehekülge teksti, siis on see väga tüütu ülesanne ja tapab soovi jätkata. Kui te olete raamatu mitmeks nädalaks kõrvale jätnud, siis ei pea te mälu värskendamiseks kõike läbi lugema, vaid kõigest kolm lehekülge.

Kui te teate kuidas romaan algab ja lõppeb, kes seal peamist rolli mängivad ning mis on raamatu point (seda oleks väga mõistlik teada), siis on kirjutamine puhas lust. Ei mingeid takistusi enam!

Üsna põhjaliku inglisekeelse õpetuse leiab sellelt lingilt:

Lumehelbekese süsteem

Kes ei mõista keelt võib minu tekstide seast välja otsida lühendatud/tõlgitud versiooni. Hoiatan, et ei maksa kõike sõna-sõnalt võtta ja sajaprotsendiliselt täita. Ei pea olema ilmtingimata kolm sündmust pluss lõpp. Siinkohal las loovus teeb oma töö ja näitab teile teed.

Võib-olla ongi hea, et esimesed katsetused kunagi arvutikõvakettalt edasi ei pääse.

Võib-olla on see kirjaniku läbiproovimine, et kas tal jätkub meelekindlust veel kord proovida ja siis veel. Natuke veel. Ja siis …jne