Vormistamine

Esialgu võib paljudele meist tunduda, et romaanivõistlus on selline koht, kuhu iga mees või naine võib saata ükspuha millise kapsapea – sisu loeb ja muu pole oluline. See ei ole nii. Ega siis niisama ei pakita pesupulbrit värvilisse karpi ja hambapastatuubile ei joonistata triibulist raketti. :)

Žüriis on tavapäraste nõrkuste ja kiusatustega inimesed. Visualiseerimiseks võin pakkuda olukorra: lugege ise läbi mõni viiesaja leheküljeline käsikiri, mis on kuidagi kokku traageldatud, oletame, et reavahe on 1 ja trükitud on ühele poolele. Arvan, et pikapeale mõjub selline piin igale toimetajale ärritavalt. Jah, kui Teie käsikiri on uskumatult hea, siis pole jama nii suur, aga kui see on lihtsalt hea, siis vormistuse pärast võib see tihedas konkurentsis äramainitud käsikirjade hulgast välja pudeneda.

Tundub ebaõiglane ja vale, aga suure tõenäosusega see nii on. Ma soovitan kasutada kahepoolset printimist ja köitmist. Käsikiri kahaneb ja seda on mugav käes hoida/ lugeda. Reavahe võiks olla 1,5, siis silm puhkab ja sinna tänna on hea märkusi sirgeldada. Olen lugenud ka soovitusi jätta reavaheks 2, aga mulle tundub, et see oli kuidagi seotud trükimasinate ajastuga. Lehekülgede äärtesse jääb kritselduste tegemiseks ja nägude joonistamiseks piisavalt ruumi (see on ka põhjus – peale postikulude – miks nad autoritele käsikirju ei tagasta. Need märkused võivad lüüa tõsiseid hingehaavu ja ükski kirjastus ei soovi olla vastutav sulepea neelanud kirjaniku eest.)

Illustratsiooniks üks kuhi romaanivõistluse töödest kirjastus Tänapäev laual: http://raamatupalat.blogspot.com/2009/11/romaanivoistluse-laekumised-live.html

Kasutage automaatset õigekirjakontrolli. Lugege KOGU käsikiri endale kõvasti ette. Peale selle oleks hea leida inimene, kes tunneb asja ja loeb Teie käsikirja läbi ning märgib vead üles. Vaadake oma tutvusringkonda avatud silmadega ja sõnumitoojat ärge nahutage. Juhul, kui Teie oma valitud kriitik ütleb, et käsikiri on jamps ja vigaderohke, siis võib alati küsida veel arvamusi. Ning kui ka teised arvustused kattuvad esimesega, siis võib kaaluda käsikirja ümberkirjutamist. Palju halvem on, kui Teie valitud arvustaja luiskab ja ütleb, et kõik on jube hea – hoolimata oma loova hinge õrnusest, tuleb nõuda ausat kriitikat ja see ka hiljem alla neelata. Arusaadav, vigadeta ja voolav tekst tuleb võrdsete käsikirjade kaalumisel kindlasti kasuks.

Valmistuge pikaks piinarikkaks ootamiseks ja järskudeks meeleolu kõikumisteks. Hankige endale inimesi, kes oskavad Teie valust aru saada (ja soolapulki, mida murega näksida). Tööde lugemine ja pingerea koostamine võib aega võtta kuni viis kuud.

Avaldamine

Mida tähendab avaldamine? Minu jaoks tähendas see pikka aega käsikirja trükki jõudmist. Raamat saab paberkujul valmis ja siis oletegi paljude inimeste silmis kirjanik. Arvatakse, et kirjanikuks teeb midagi, mis on trükitud – eks siin ole omamoodi õiget loogikat ka, sest kirjanik võib olla hingelt enese jaoks või siis avalikkuse silmis. Viimane tase on ilmselt see, kui teised kirjanikud Teid ametivennaks pidama hakkavad.

Niisiis, kui mul on väike rahaline reserv vahemikus ütleme alates kaksteist tuhat, kuni kolmkümmend kaks tuhat krooni, siis lasen oma dokumentide sisu paberile lahti ning kõik ongi korras, avaldatud?

Lugesin kuskilt foorumist võrdluse (võib-olla Poogna omast), et iseavaldamine on võrreldav onaneerimisega. (Ei taha siinkohal halvustada luuletajaid, kellel alatihti ei olegi mingeid muid võimalusi, kui ise ennast trükkida.) Luuleliidu kaudu pidi asi umbes selline välja nägema, et vihik trükitakse ära ja siis surutakse kogu tiraaž kastiga sülle ja öeldakse: “Mine nüüd müüma.”

Avaldamine on avalikuks tegemine. Kogu protsess näeb välja umbes nii:

Toimetamine – Keegi suure lugemusega inimene vaatab käsikirja üle ja küsib, miks Mart on poole loo pealt Peetriks muutunud. Ja kas see pole mitte vastuoluline, et juulikuus lund sajab?

Korrektuur – Keegi keelesõber vaatab, et kõik oleks õiges vormis, ajas ja õigekirjas.

Küljendamine – Käsikiri väänatakse raamatu formaati. Tekst paigutatakse lehekülg lehekülje haaval nii, et ta kenasti loetav oleks. Poolitatakse sõnu.

Kujundamine – Keegi joonistab pildi ja sätib pealkirjad ja muud vidinad kenasti ritta.

Trükkimine – Minu jaoks oli üllatus, et raamatu sisu ja kaaned trükitakse eraldi, kuigi see on tegelikult üsna loogiline. Ma veel ei teagi, kuidas nad omavahel kokku saavad.

Avaldamine – Läbi hulgimüügifirma jõuab raamat erinevatesse poodidesse, kettidesse ja raamatukogudesse. Kirjastus hoolitseb selle eest, et sündmus tähelepanu saaks. Nügitakse tuttavaid ajakirjanikke ja saadetakse sinna-tänna koopiaid arvustamiseks, tehakse pidulik näksilaud.

Kuidas jõuda niikaugele, et kirjastus tunneks huvi raamatu avaldamise vastu. On mitu võimalust. Näiteks, kui te kirjutate midagi ulme vallas, siis on mõistlik saata oma lühijutte Algernoni. Tutvuda sealsete oludega, lugeda ja püüda šnitti võtta. Pärastpoole, kui Teie jutud on saanud Algernonis tuttavaks, siis tasapisi võib hakata mõtlema, et äkki võiks neile käsikirja tudeerimiseks saata. On üsna kindel, et kui Te sealt pundist ühe mehe käest viisa saate (ise tuleb nimi välja uurida), siis Varrak tunneb huvi Teie käsikirja avaldamise vastu.

Igal alal on omad meistrid ja kindel on see, et kui Teie käsikiri saab mõne tuntud kirjaniku poolt aktsepteeritud/kiidetud, siis on kirjastuses enda käsikirja müümine kordi lihtsam. Aga proovige sihtida nii, et krimijutt läheks krimikirjanikule ja lembelugu armastusromaanide meisterdajale. Kontaktide leidmisel on abiks internet.

Loomulikult võib oma käsikirja otse kirjastajale saata (kontaktid kirjastuste kodulehekülgedel). Nad loevad läbi ja annavad paari nädalaga teada, kas nad on Teie käsikirja avaldamisest huvitatud või mitte. Kellegi soovitusega on kindlasti kergem.

Romaanivõistlused on üks hea moodus avaldatuks saada. Sest avaldatakse umbes 7-10 käsikirja. See tähendab, et viiekümne romaaniga võistlusel on võimalus avaldatuks saada 14-20%.

Kõige olulisem on omada jutustamist väärt lugu ja hästi kirjutada. Kustutada, uuesti kirjutada, kustutada ja veel kord uuesti kirjutada jne – niikaua, kuni te ISE olete käsikirjaga rahul. Ärge suruge vigade ees silmi kinni ja ärge kartke aega kulutada – muidu petate ainult iseennast.

Kirjastus Tänapäev lubab peatselt uut infot romaanivõistluste kohta:

http://raamatupalat.blogspot.com/2010/08/uued-kirjandusvoistlused.html

Semikoolon

Semikooloniga jändamine kuulub paljude algajate kirjutajate varasalve. Mõelda vaid, tuleb läbi lugeda paari lauseline reegel ja uus instrument, millega tekste omatahtsi painutada on mõnusalt kättesaadav. Teate, kui lahe on punktkoma kasutada; näiteks kõikjal, kuhu see tundub kuuluvat; ja kuhu mitte. :)

Õnneks ei ole mina ainus, kes sellesse lõksu langenud on. Minu semikooloni seiklused on nähtaval siinsamas ajaveebis alguse poole. Ma olen neid kirjeid hiljem mõnuga lugenud ja naeru pugistanud. Ma ei hakka vigu tagantjärele siluma – las olla. Mõnes mõttes on need nagu läbitud vahemaad märgistavad verstapostid.

Olge reeglitega ettevaatlikud. Millegipärast on vähemalt minuga sedasi, et nii kui ma kuskilt loen mõne valemi, siis kipun seda sobitama kõikvõimalikesse kohtadesse, ise endamisi naeratades, et vot siin ongi seesamune õige nurgake, kus ma saan äsjaõpitut rakendada.

Ma arvan, et semikooloniga rikastatud esilehekülg on signaal kirjastajale, et edasi lugeda ei tasu. Kuigi võib-olla on tegemist kehvasti vormistatud kunsttükiga, jäetaks siiski taoline käsikiri pigem kõrvale.

Ma väldin semikoolonit isegi siis, kui reegli järgi võiks selle kaunistuseks kohale vilistada. Vahest siiski tuleb hajali laused omavahel siduda. Olgu see pigem erand või väga kaalutud kasutus.

Võib-olla, kui ma olen punktkomast täiesti-täiesti lõplikult üle saanud, siis kasutan teda natuke rohkem ja paremini. Hetkel aga ainult õhkan kurvalt, et pidin nii elegantsest kirjavahemärgist loobuma. :)

“Sõnaga “ütles” ei ole midagi lahti,” ütles ta

Minu esimese raamatu esimese mustandi otsekõnedes oli sõna “ütles” domineeriv. Ütles ta. Ütles Kalle. Ütles, ütles, ütles. Esimene proovilugeja soovitas peale kümne lehekülje lugemist raamatu pealkirjaks panna: “Ütles ta”.

Käsikirja toimetama asudes püüdsin usinalt “ütlesid” asendada millegi muuga. Kurjustas ta. Hõikas ta. Urises ta. Mõmises ta. Ilkus ta. Sisistas ta. Jne. Muidugi kiskus kogu lugu otsemaid teisele poole kreeni.

Otsustasin parandada ja lisasin mõningad “ütles ta’d” täiendiga: ütles vihaselt, ütles kurjalt, ütles kavalalt, ütles mõistvalt. Jne.

Jälle läks valesti. Nüüd arvan teadvat, kus asub tasakaal. Otsekõne kirjutamisel peab:

1. Õppima selgeks otsekõne õigekirja. Kui te ei tea (või ei arva teadvat), kuidas otsekõne käib, siis proovite vaistlikult igasugusest otsekõnest üleüldse hoiduda.

http://keeletoimetus.ee/blogi/see-keeruline-otsekone

2. Arvestama, et enamjaolt pole otsekõnele saatelauset vaja, sest on aru saada, kes midagi ütles. Oletame, et omavahel räägivad Ants ja Peeter.

“Mis sul siia asja?” küsis Ants

“Astusin korra õe juurest läbi.”

“Kuidas Piretil läheb ka?”

“Pole viga, tal on juba parem,” ütles Peeter.

Kui on võimalik ilma saatelauseta aru saada, kes mida ütles, siis on saatelause lisamine tarbetu. Vähem on parem, tingimusel, et lugeja saab esimesel lugemisel aru.

3. Peab arvestama, et liigne täiendite kasutamine muudab lugemise tüütuks (Stephen Kingi näide: “Ma olen torumees,” ütles ta vett tõmmates). Inglise keeles nimetatakse neid Swifti’deks (kirjanik, kes taolisi moodustusi massiliselt kasutas.) Täpsemalt vaadake seda linki, saab naerda (: http://www.fun-with-words.com/tom_swifties.html Ma ei tea, kas maakeelset vastet sellele mõistele on.

4. Sõnal “ütles” pole midagi viga. Kasutage julgelt, kuid pidage piiri. Paar ütles ta’d lehekülje kohta on küll. Kuigi nii mõnigi kirjanik ütleb, et parim, mida teha saab on kasutada ainult “ütles ta’d” eksivad nad ise siiski selle reegli vastu üsna palju.

5. Kui te kirjutate otsekõnes liigselt: ütles ta vihaselt, ütles ta kurvalt, ütles ta rõõmsalt, siis te rikute näitamise/ütlemise tasakaalu. Vahest on mõtet otsekõne vahele jätta ning asendada see näitamisega: Üle tema põse voolas pisar (ütles ta kurvalt asenduseks). Äkitselt Tarmo kaelale tekkinud punased laigud ja täpiks ahenenud pupillid ei tõotanud head (ütles ta midagi vihaselt asenduseks). Merikese kitkutud kulmud tõusid laubale kokku moodustades poolkaare. (ütles ta üllatunult asemel.)

6. Pidage meeles, et otsekõne on otsekõne. See tähendab, et dialoogi ei tohi liigselt siluda ja vähekasutatavatest sõnadest triiki täis lasta. Otsekõne ei pea olema ilus. Õige efekti saavutamiseks võib selle täis lükkida kuradeid, ää’sid ja mõminaid ning muid parasiitsõnu, nagu see ka päriselus on. Kuid sellega peab piiri pidama – ei tohi ümmarguseks toimetada ja sõnu valida ning ei tohi ka liigselt tänavakõnele kinni jääda. Kui te mõnele karakterile temale omase kõnepruugi või defekti külge poogite, siis peate seda jätkama, kuni lõpuni.

PS: Minu esimene raamat "Kõigile saab kurikaga virutada" ilmub ilmselt septembris.

http://raamatupalat.blogspot.com/2010/07/asjase-romaanivoistluse-toodest.html

Karakteri muutmine

Me tahame, et meie poolt loodud karakterid elaksid. Me tahame, et nad oleksid meeldejäävad. Me tahame, et nad oleksid võib-olla natukene need, kes me tahaksime ise olla, aga päriselt ei ole.

Kuidas karakterit muuta? Kuidas muuta tema põhimõtteid nii, et me ei läheks vastuollu reaalsusega. Kui meie karakter leheküljel nr 1 põhimõtteliselt midagi ei tee, siis leheküljel number kaks ei saa me teda tema oma põhimõtte vastaselt käituma panna.

Näiteks: Oletame, et peategelane on sepp Ants. Antsule ei meeldi põhimõtteliselt linnavurled. Ta on tõsine maamees. Sepatöö spetsialist ja vanade väärtuste kandja. Kõrbenud kulmud, tugev raam ja nahkpõll.

Kuidas panna sepp leheküljel number kaks linnamehega rõõmsalt patsi lööma? See on võimatu. (Hea küll ilmselt mingit moodi on siiski võimalik. Tinistamine ja tulnukad jne.) :)

Selleks, et karakter muutuks ja sepp linnamehe südamesse laseks, peab kirjutama rida stseene, mis Antsu arvamusi pisitasa murendama hakkavad, kuni eesmärgi saavutamiseni.

Karakter (Ants) kihtideks jaotatuna

Põhimõtted – hindab rahu, vaikust ja oma tööd (õiglane, töökas, napi jutuga), linlane on temaarust kõige selle vastand.

Peamised tõekspidamised – üks tubli maamees on iga kell rohkem väärt, kui linlane

Väärtused – hoia maad, hoia perekonda

Valitsevad hoiakud – linlane ei suuda olla milleski püsiv

Arvamused – linna inimene on nõrk, sõltuv, virisev, ebameeldiv, arusaamatu, vinguv, siga, joodik, hellik, jõuetu, kõhn, siidikäpp, tööpõlgur, naiste lörtsitaja jne

Nüüd kujutame ette, et ammu tühjaks jäänud naabermajja (majade vahe kümme meetrit, ühine sissesõidutee), kolib Antsu suureks meelehärmiks linnamees Roland, kes on oma ametist (tegevjuht) tüdimuseni väsinud ja soovib vaikust ning rahu.

Järgneb kahe sisemaailma vältimatu konflikt, sest kummagi arusaam teisest poolest on pea peale pööratud ja eelarvamustest kubisev. (Rolandi karakteri koos kõikide nüanssidega võib samuti laiali laotada.) Konflikt on hea. Me oleme mõlemat tegelast kirjeldades – järgides erinevaid liine ja mõlema sisemonoloogi – juhatanud nad väljapääsmatusse olukorda, kus nad peavad üksteisest mõõtu võtma.

Karakterite muutumine algab pisitasa. Esialgu võivad eelarvamused veelgi süveneda, aga tasapisi hakkavad arvamused muutuma (näe Roland on tegelikult abielus, meeldib hiliste tundideni aias rassida, ta ei joo peale allikavee miskit, kokkupõrkes sepaga ei tagane sammugi, mees on oma sõna taga jne pole just raske ette kujutada stseene, mis meid edasi juhatavad.)

Järgmine muutuja on valitsev hoiak – näe tegelikult linlane tuli ja jääb, alustas maakividest aia ehitamist ja tegi seda terve suve.

Väärtused – mitte keegi ei varasta minu maad ega puutu minu perekonda! (Roland viskab välja libeda maamõõtja, kes üritab tema naist pihta panna?)

Peamised tõekspidamised – ega kõik linnamehed polegi maameestest viletsamad.

Põhimõtted – heaküll, las see naaber olla – ta jagab minuga samasuguseid väärtusi/põhimõtteid.

Kahtlemata peab selliselt ülesehitatud karakteripõhisel lool olema omad ootamatud seigad, pöörded ja üllatused, et tulemus oleks ettearvamatu. Lahti peaks kirjutama ka linnamehe poolse muutumise ja arusaamad.

Muidugi ei pea kõik paremaks minema – eelarvamused väga visad taanduma.

Mustand 1,5

Ühes eelnevas sissekandes (Esimene versioon) soovitan esimese mustandi kirjutamisel unustada kõik, mida teate kirjakeelest, stiilist ja sõnadest ning keskenduda ainuüksi eesmärgile kogu tükk valmis kirjutada. See on valikuline tõde.

Kirjutan teist romaani. Süžee plaanisin korraga ette kaks-kolm sammu. Üldine mõte ja lõpp olid teada. Võtsin kirjutamisepoosi sisse, lülitasin teksti pärast muretsemise välja ja kirjutasin esimese mustandi valmis. Kokku umbes nelikümmend tuhat sõna. Kõik läks nagu lepase reega. Lasin mõned nädalad laagerduda ja võtsin käsikirja uuesti välja. Lugesin üle ja asusin mustandi number kaks kallale. No oli ikka üks kole lugemine küll. Märkisin kolmandiku kirjutatust punaseks (hilisemaks elustamiseks või kustutamiseks) ja tegin endale paar lehekülge märkusi, mis puudu jäi.

Miks nii juhtus? Üks põhjustest on: seekord ei kirjutanud ma korralikku süžeed, vaid liikusin paar-kolm sammu ette teades (lõpp ja mõte olid siiski enne kirjutamist teada). Teine põhjus on see, et toetudes õpitud tarkuseterale ajasin selja sirgeks ja ei kontrollinud kordagi teksti üle ega muretsenud liialt, mida ma kirjutan. (Vahet pole, mõtlesin, selleks on ju mustand number kaks.)

Esimese romaani kirjutamisel puudus mul eelnevalt kogemus ja õpetussõnad ning tänu sellele sai esimene mustand oluliselt parem ja tööd oli teise mustandi kallal vähem.

Nüüd aga pean tegema mustandi number 1,5. Palju kordusi on sees, sarnaseid lausekonstruktsioone – rääkimata sellest, et karakterid on nagu lutsukivid ja loo selgroog ei ole kandev. Pean lisama kõrvalsüžee ja inimesi inimestena kujutama (oma nõrkuste, hirmude ja rõõmudega) – mitte kärutäie tuimade porganditena. Mõnes mõttes olen ma jälle alguspunktis.

Kogu loo moraal on selles, et esimene mustand tuleb hoolikamalt kirjutada. Rohkem läbi mõtelda. Kirjutades võiks koguaeg arvestada, et esimene ongi viimane mustand. Võib natuke teksti nokkida küll, eelmisi peatükke läbi lugeda ja nipet-näpet parandada. Sellise arvestusega kirjutatut on hiljem kordi lihtsam parandada. Mustand kaks tuleb ju nagunii, aga (tsst) see on esimese versiooni kirjutamisel saladus. :)

Süžee tüübid

Otsirännak

Kangelane läheb pimeduse maailma ja ajab ohte trotsides midagi taga. Tal on kindel ülesanne täita. Või muidu!

Otsirännaku peamised tunnusjooned:

1. Peategelane on oma tavamaailmas rahulolematu. Rahulolevad ja õnnelikud inimesed lihtsalt ei kipu kuhugi. Kui te siiski mõne rahuloleva inimese otsirännakule kangutate, viriseb ta kogu raamatu vältel, et ta pidi üleüldse oma rooside juurest ära tulema.

2. Ese, mida ta otsima asub (püha graal?) või sündmus, mida ta püüab ära hoida (maailmalõpp) või ülesanne, mille ta täitma peab (sõrmuse sokutamine), peab olema üliolulise ja kõigile arusaadava tähendusega.

3. Kangelase teel on palju peaaegu ületamatuid takistusi. Võib kive pähe veeretada ja maju õhku lasta. Kindlasti peab ka olema mingi nn “põhipaha”, kes oma võrke punudes pinget üleval aitab hoida.

4. Peategelane muutub läbielatud sündmuste mõjul. Hukkub, püüdes maailma päästa. Tavaliselt peaaegu hukkub ja viimases vaatuses ilmub jälle välja – õnnelik, terve – noh, hea küll, näpu peal on plaaster.

Otsirännak võib olla ka rahulolematu peategelase sisekaemus ja lahenduste otsimine – parema mina otsimine. Enese otsimine enne hullumeelsusse vajumist. Ühesõnaga, otsirännaku sooritamiseks ei pea ilmtingimata ennast püsti ajama, võib ka kamina ette kiiktooli jääda.

Näiteks: Kuristik rukkis

Kättemaks

Ahhaa, siga, magasid minu naisega, tapsid venna, hävitasid elu. Vendeta!

1. Peategelane peab olema sümpaatne. Lugeja tuleb panna kaasa tundma, aru saama kogu valust, mida protagonist tunneb ja ülekohtu suurusest, mida ta kannatama peab.

2. Häda ja valu, mida peategelane või mõni tema lähedane kannatama peab ei ole tema süü. Või juhul kui on, siis peategelase osa on õite pisike võrreldes pahaga, mida ta tunda saab.

3. Kättemaksuiha mõjutab peategelase sisemist mina. Peale teo kordasaatmist (nt sülitab vaenlase tee sisse) tunneb ta hingelisi piinu. Päris tihti oleme filmidest näinud ja raamatutest lugenud, et soodsa momendi avanedes, peategelane taandub, saades aru, et sedaviisi käitudes 1:1 tagasi tehes, muutub ta ise samasuguseks kurjamiks, nagu talle vaeva põhjustanu.

Ettevaatust põhipahaga! Pingekruvimise huvides on kiusatus teha paha tõeliseks superpahaks, aga see ei ole usutav. Kõigil on omad motiivid ja igal pahal leidub päikeseline külg.

Näiteks: Krahv Monte Cristo

Süžee tüüpe on veel palju: armastus (Romeo ja Julia), seiklus (Don Quijote), tagaajamine (Hüljatud), üks kõigi vastu (Lendas üle käopesa), allegooria (Loomade farm), võim (Ristiisa)

Osade arust on olemas ainult kolm peamist süžee tüüpi, osade meelest kolmkümmend kuus. See vaidlus on veel selgeks vaidlemata. Muidugi võib kõiki tüüpe omavahel kokteiliks raputada ja proovida, mis välja tuleb.

Kõigist ülalnimetatud süžee tüüpidest on täpsemalt kirjutatud James Scott Belli raamatus Plot & Structure.