Thursday, August 25, 2011

Hüva teadusulme kirjutamise reeglid

Taldrik (autor: Taavi Kangur)
Riskin siinkohal tõmmata endale internetis tugevalt esindatud ulmekogukonna tähelepanu, aga usun, et alltoodud näpuviibutused tasub teadusulme viljelejatel läbi uurida ja teadmiseks võtta. Kokku on neid kümme – originaalteksti link on artikli lõpus. Kõiki reegleid ei jaksanud tõlkida. Võtsin ette need, mis mulle olulisemad tundusid. Tõlge on vabamat sorti.

10. Maa inimesed ei ole kõik valged ja kõik mehed
9. Ei mingeid supermehi
Muidugi on võimalik, et me kohtame kunagi superolendeid, aga jutus ei kõlaks see eriti hästi, sest taolised tulnukad kas hävitaks meid, ignoreeriksid meid või võtaksid meid lemmikloomaks.

8. Unustage “Star Trek” ja “Star Wars”
7. Teadusulme on reaalne

Teadusulme ei ole fantaasiakirjandus. Teadusulme on usutav, võimalik, mõeldav – jah, see peab olema REAALNE. Isegi juhul, kui sündmused ei ole veel toimunud või pole ka kunagi minevikus juhtunud, peab teadusulme ikkagi olema võimalik mõnedes alternatiivmaailmades. Elemendid, mis teevad loo ilmvõimatuks teevad jutu millekski muuks, kui teadusulmeks.

Teadust ja tehnoloogiat sisalduvas reaalsuses on palju mänguruumi. On oluline, et ideed oleksid tõele võimalikult lähedal ja ei tekiks silmnähtavaid vastuolusid. Alati saab olema teatud koguses ”miskit”, mida Coleridge on nimetanud “lubatud põigeteks reaalsusest” (originaalis: “Willing suspension of disbelief”), siiski ei tohiks teadusulme kunagi nõuda lugejalt ilmselgelt naeruväärse või võimatu allaneelamist – vähemalt mitte ilma veenva seletuseta.

Reaalsus sisaldab olemasolevatele teadmistele mitte tuginevate teaduslike printsiipide ja kontseptsioonide loomist. Teaduslikud väited peavad olema võimalikud, need peavad toimima nagu teaduslikud printsiibid, milles me hetkel kindlad oleme, aga ei tohi olla nii veidrad, et lükkavad ümber midagi, milles me üsna veendunud oleme.

Teatud tegelaskujudes puudub nii ilmselt kokkupuude reaalsusega, et nad ei saa esineda teadusulme lugudes. Vampiirid, ebasurnud, tondid, deemonid, ükssarved, haldjad ja maagia on müütilised ega oma teaduslikku alust ning seetõttu  ei ühildu kuidagi teadusulmega. Ükski tõestamispingutus ei muuda vampiire teaduslikult veenvaks.

Religioossed ideed nagu Jumal, inglid, kuradid, elu pärast surma ja imed võivad põhineda usklike jaoks reaalsusel, aga ei ole kirjeldatavad kasutades teaduslikke meetodeid. Ülalmainitud teemad on aktsepteeritavad grupi või karakteri usuna, aga mitte mingil juhul ei tohiks Jeesus keset lugu tegelasena ilmuda.

Teadusulme teeb nii mõjuvaks tunne, et see mida me loeme on päris. See võib küll juhtuda väljamõeldud karakteritega väljamõeldud  situatsioonides, aga mõjub siiski, kuna teadus ja tehnoloogia on väga tõelised ja tähtsad reaalsuses, mis mõjutab meie igapäevaelu.

6. Millelegi ulmelise nime andmine ei tee asja ulmeliseks

Nimetame kohvi Raktajino’ks. Andnud joogile ebamaise nime see justkui oleks maavälist päritolu, aga kõik joovad seda nagu kohvi. Ja pealegi näeb jook välja nagu kohv. See ongi kohv. Kirjanikud ei tohiks mõelda, et muutes lehmad Dvigidsiteks ja hobused Pytkosteks, et siis nad ei kirjutagi tegelikult westerni. Püstolid ei tohiks olla laserid muidugi juhul kui püstolite ja laserite vaheline erinevus ei teeni süžee eesmärke.

Võimalik tulevik ja tulnukate kultuur ei peaks sisaldama vihjeid sündmustele, mis on meie ajaloos toimunud – see on puhtakujuline mõttelaiskus.

Westerni ei saa muuta teadusulmeks vahetades Texase Alderan 7. vastu. Inimesi ei saa tinistada tulnukateks muutes nende välimust. Mõrvamüsteerium, mille sündmustik toimub kosmosejaamas on mõrvamüsteerium, mitte teadusulme.

5. Tulnukad peaksid olema tulnukad

On üsna võimalik, et millalgi järgmise tuhande aasta jooksul me leiame intelligentsed tulnukad või et nad leiavad meid. Ei ole tõenäoline, et nad on rinnakad tibid tungiva sooviga paljuneda meestega Maalt.

Teadusliku ulme telesarjades ja filmides kasutatakse tavaliselt imeliku kõrvakuju, pika keele või  kummist tulnuka kostüümis inimesi, sellepärast et raske on teha lugusid päris tulnukatest. Tihti ei ole tulnukad karakterid vaid koletised, eriti filmides, mis on seotud pigem õudusfilmidega kui teadusulmega.

On võimalik, et tulnukad on humanoidsete sümmeetriliste kehadega: pea, käed, jalad, suud ja silmad töötavad sarnaselt inimestele. Kuigi see on ebatõenäoline. Haidel ja delfiinidel on samuti  üsna sarnane välimus, aga nad on väga erinevad olevused, samamoodi võib tulnukaski välja näha inimese moodi, olles samas täiesti erinev.

Tulnukatel võib olla kaks sugu, aga tõenäoliselt ei ole nad imetajad ja seetõttu pole neil rindu ega huuli. Nad võivad suhelda heli abil, aga isegi kui nad nii teevad, ei suudaks nad imiteerida inimese häält. Huuled on välja arenenud imetamisest. Maal on palju viise, kuidas olendid toidavad oma järelkasvu. Imetamine on üks nendest, aga ei pruugi olla levinud teistel planeetidel. See tundub meile üsna hea lahendusena, aga võib-olla ei olegi parim viis. Rindadeta olenditel puuduvad huuled. 

Tulnukad ei ole sellised nagu meie.

Järelduvad reeglid:

A. Sa ei kohta iial tulnukat, kes räägib vabalt inglise keeles.
B. Meiega sarnanevad tulnukad, ehk vaid pisut väändunud ninaga, eksisteerivad ainult väikese-eelarvelistes telesarjades.
C. Me ei saa kunagi tulnukatega seksida misjonäri poosis.
D. Kui tulnukatel on isiksus siis see on tõenäolisemalt agressiivne ja edasipürgiv. Ei ole olemas sõbralikke, lahkeid ja hoolivaid tulnukaid, taolisel juhul neil puuduks edasiviiv jõud, mis sunnib neid kosmost uurima. (Selles mõttes on nad  üsna meie moodi.)
E. Päristulnukad ei käitu kunagi nii nagu me ootame, et nad käituksid. Näiteks nad ei ole natsid.

4. Ei mingeid natse!
3. Hea teadusulme on hea teadus
2. Teadusulme viib kaasa ja avab meeled

1. Teadusulme muudab maailma paremaks

Me elame teadusulme maailmas. Ray Bradbury on öelnud: “Kõik millest sa unistad on fiktsioon ja kõik, mille sa täide viid on teadus, kogu inimkonna ajalugu ei ole muud, kui teadusulme. “

Televiisorid, arvutid, mobiiltelefonid, ravi haiguste vastu, kosmose avastamine – kõik nimetatud on teadusulme teemad.

Ma olen kindel, et peaaegu iga suurem läbimurre moodsas teaduses viimase viiekümne aasta jooksul on eelnevalt ilmunud teadusulme romaani või lühijutuna.

Veel enam, ma arvan et enamus kui mitte kõik edasiminekud moodsas teaduses ja tehnoloogias on motiveeritud teadusulme ideedest. Teadusulme läheb ees ja maailm järgneb. Teadus on võimalik sellepärast, et teadusulme kujutleb uut maailma tulemas.

Peale meelelahutuse pakkumise on õige teadusulme kirjutamise eesmärgiks kaardistada meie unistused. Teadusulme kirjutaja hoiatab ohtude eest ja näitab meile fantaasia vilju. Teadusulme on kirjandus, kus visioon on ajutiselt kätketud karakteritega süžeesse nõnda, et üks päev võiks sellest saada reaalsus.

Teadusulme töötab paberil läbi meie vajadused, lootused ja probleemid, aga selle tegelik eesmärk on luua parem tulevikumaailm.


Hea meelega võtan vastu tõlkimise soovitusi&näpunäiteid.

PS: Pildil kujutatav taldrik on ehtne! :)

Thursday, August 11, 2011

Lühijutt: Libahunt ja sorts


Libahunt ja sorts
Birgit Kurvits


Tuul vilistas valjult ja kolistas katuseluukidega. Säravvalge lumi keerles pimeduses nähtamatult ringi, mattes maa paksu vaiba alla. Oli talvise pööripäeva öö.

Kolisevate katuseluukidega hurtsiku põrandal oli kerra tõmbunud libahunt. Ta oli inimkujul, rõivastatud õhukestesse räbalatesse, pikad räpased juuksed improviseeritud tekina ümber keeratud. Otse tema näo kõrval oli lahtise põrandalaua peal valge küünlajupp, põledes väikese, väriseva leegiga. Tuli peegeldus libahundi näljastes silmades ning heitis nõrka valgust kõikjale ümberringi, eriti kamina suunas, justkui sinna püüeldes.

Libahunt kuulis samme. Ta niigi värvitu nägu kahvatas täiesti valgeks. Kes julges olla väljas pööripäeva ööl? Pööripäeva ööl! Pööripäeva! See oli aeg, mida ei tohtinud rikkuda!

Hurtsiku uks avanes. Küünal kustus tuulehoos ja sisse tuiskas sahmakas lund. Libahunt ei liigahtanudki, tal oli liiga külm, et üldse midagi peale silmade sulgemise teha. Kellegi soe käsi puudutas kergelt ta põske ja asetas talle peale midagi paksu ja karvast. Libahunt tõmbus tihedamalt kerra ja sakutas kergelt karvast asja, et see maksimaalselt sooja hoiaks.

Keegi rääkis. Kaminas lahvatas sõnade vastuseks põlema kõrge rustjat värvi tuli, mis mõne sekundi pärast tagasi tavaliseks kollaseks taandus. Võlutuli. Soojalaine pühkis üle toa. Libahunt niutsatas, kui ere valgus ta silmad valutama pani ja soojus ta külmunud ihuliikmeid torkis.

"Rahu," ütles pehme hääl, seesama, mis oli loitsusõnu lausunud, ja taaskord tundis ta oma põse vastas sooja kätt. "Sa oled üks igavene lollpea, kullake. Sellisel ööl sellises kohas olla on ju ehtne enesetapp."

"Soe," pomises libahunt nõrgalt, nihverdades end üha ligemale kaminale mida rohkem ta jäsemed üles sulasid. "Öö. Pööripäev. Ei tohi väljas."

"Muidugi." Kostus kotis tuhnimise hääli ning võidurõõmus häälitsus.

Ta ninna hõljus magus lõhn. Liha. Liha! "Toit," niutsatas ta. "Toit."

"Jah, toit, rumaluke. Sa pead sööma. Sa olid terve nädal aega metsas, ning sellise külmaga juba jäneseid ei leia."

"Toit," pomises libahunt uuesti ja püüdis istukile tõusta, päris mitu korda lausa, kuid pudenes kohe tagasi põrandale. Ta keha oli veel külmast liialt tuim. Seega jäi ta lihtsalt kamina kõrvale kerra ja püüdis oma uut kaaslast vaadata. Ilus, tundis ta pärast natukest põrnitsemist isiku ära. Sortsu. Ilus sortsu.

"Püsi paigal," käskis sorts. "Sa teed endale veel viga niimoodi, sa rumaluke."

"Sortsu," kähistas libahunt.

"Kuss..." Sorts ulatas talle tüki pooleldi ülessoojendatud praeliha. "Söö. Siis räägid."

Libahunt ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja vajutas kihvad lihasse. Sorts naeratas ja söötis oma sõbrale tükk tüki järel liha sisse, kuni tolle silmadesse elu tagasi tuli ja ta kõikumata istuda suutis.

"Sortsu," ütles libahunt uuesti, kui ta oli liha hävitamise lõpetanud.

"Mis, kullake?"

"Sortsu ilus."

Sorts sasis õrnalt libahundi pead, kuid ütles vaid: "Päikeseni on veel mitu tundi."

"Pööripäev."

"Jah..." Sorts lingutas kergelt sõrmi, tõmmates õhku loitsumärke, ja tuli kaminas paisus suuremaks. "Välja ei saa."

"Kodu?"

"Kodus on kõik korras, ära muretse selle pärast."

"Kodu!" nõudis libahunt taas ja ronis sortsule külje alla. Too naeratas ebalevalt.

"Ära muretse, päriselt. Su ema pidi muidugi peaaegu hulluks minema, enne kui ma su asukoha teada sain, aga ta rahunes päris ruttu maha. Ja su vennad on täpselt samasugused nagu ikka. Pidid eile peaaegu maja põlema panema."

Libahundi suule ilmus midagi naeratuse sarnast. "Vennad," ütles ta unelevalt, toppis oma karvase pea sortsu sülle ja jäi joonelt magama.

Thursday, August 4, 2011

Lühijutt: Üks hommik

Panen üles esimese lühijutu. Autoriks on Marek Liime. Hiljem lisan arvustuse. Kutsun üles kõiki lugejaid oma arvamust ütlema. Aitame autoril paremaks saada.

Üks hommik

“Ja ta läeb, ta läeeb, taa llääääeeeeb,” kriiskas kõrvaklappidest Markole ajudesse. Hoolimata maksimumini keeratud häälenupust ei kuulnud Marko peaaegu midagi. Mõtted olid vilkad, kuid peegeldasid veel pigem unenägusid. Võib-olla ta valdas unenägemise kunsti ning kaugelt paistev Linnahalli kai ja seal taga loksuv meri ei olnud päriselt. Päriselt ei olnud kingade lahtised paelad ja ihu sooniva kraega triiksärk. Kõik mida ta nägi oli mittereaalne, abstraktne, mõttetu. Mingis ajusagaras – veidi ärkvelolevamas – tekkis tarbetut infot tema paiknemise kohta ja et peale kaid hakkabki meri, päriselt hakkab. Meri on märg ütles talle kimp neuroneid keelavalt. Aga kõrvaklappides käratsev muusika raius hapra mõttevoo pulbriks.

Marko neelas suhu kogunenud sülje ühe pika lõnksatusega. Õnneks ei olnud ta tänaval üksi: keegi liikus tema poole, külitsi, käsi anuvalt väljas. Anna mulle midagi, ütles mehe poos. Marko proovis suhelda, kuid ei suutnud. Ta noogutas, jäi seisma ja sai aru, et sõnu polegi vaja. Ta haaras taskust pihutäie münte ja libistas need anuvasse kämblasse. Üle lugemata, midagi ütlemata. Ilma vastikustundeta pigistas ta anuja räpase käe sõrmed ümber saagi, raputas seda ning jätkas oma teed. Nüüd oli kuidagi kergem minna – mündid ei kolisenud taskus, ei seganud keskendumist. Olulisel hetkel, kui sa oled tegemas suurt otsust, oli iga väiksemgi segaja üleliigne.

Marko surus käed rusikasse ja hõõrus valgeks pigistatud nukkidega oimukohti. See tegi haiget, kuid aitas keskenduda. Paremal käel peegeldus sillerdav vesi, meelitav meri, soolasemaitseline tuul. Esimese hooga oli see Marko jaoks vastik, aga sügaval sees kihutas mingi pisik teda edasi astuma.

Mobiiltelefon hakkas tähelepanunõudvalt häälitsema, alguses tagasihoidlikult, siis aina närvilisemalt, lõpetuseks kostus sõnumi piiksatus. Eemalt paistev Market oli juba avatud. Uksed käisid kinni ja lahti, neelates inimesi. Võttes nad vastu tarbima ja sülitades välja varustatud peldikupaberi ja odavate kanakintsudega. Marko vihkas neid kogu hingest. Eriti hommikusi värdjaid, kes üritasid enne kella kümmet Lauaviina nihverdada. Libedaid molkuseid, rõvedaid, naeratada püüdvaid, haledalt läbi kukkunuid alkohoolikuid. Vähest kaubavalikut, pikki järjekordi. Teravalt kiiskavat poevalgustust. Vargaid, jätised.

Marko seisatas bussipeatuses. Kohendas automaatse liigutusega kabuuri paremasse asendisse. Buss tuli, Markol lipsas peast läbi päästev mõte: kargaks bussi, jätaks kõik katki. Teeks midagi. Põgeneks. Päästaks oma naha. Kui ta Marketisse läheb, siis allub ta terrorile. Mitte ei alluta maailma oma tahtmisele, vaid annab järele.
Kui ma sinna lähen, siis inimesena olen ma läbi kukkunud, trummeldas vastikult peas. Ei ole, ei ole, ei OLE – vaidles teine pool vastu. Paljud on samas olukorras olnud ja valinud õigesti. Valinud paratamatu.

Inimesed lükkasid paremate istekohtade pärast trügides Marko bussiustest eemale. Hetkeline aistingunõks liigutas jalga korraks õiges suunas, kuid vägevam jõud sikutas Marketi poole. Marko neelatas, limpsis närviliselt huuli ja kompas küünarnukiga relvakäepidet. Mobiil hakkas uuesti helisema, seekord palju närvilisemalt.
Marko loobus vastupanust. Loobus unistusest.

Marketi uksele jõudes pidurdas ta järsult jooksusammu. Vihase näoga öine turvamees tuli talle uksele vastu võtmed pihus.

“Kuradi tropp, sinu pärast jäin marsast maha ja pean nüüd kaks tundi uut ootama. Iga kord peale puhkust mängid mäkra.”

Marko võttis automaatselt võtmed ja jalutas kassade taha nurka valvepostile. Võib-olla millalgi järgmisel aastal põgenen, otsin uue töö, kolin välismaale, lähen õppima ja siis pääsen, jõudis ta mõtelda, enne kui ajustandartpööre mängis ette plaadi: et see ongi elu, nii käibki. Hommikul tööle, õhtul koju, nädalavahetus, palgapäev, öö, elu. Nii on, nii jääb – kuni järgmise puhkuseni.

Marek Liime