Friday, April 29, 2011

Kirjuta teemal, mida sa EI TEA

Olen näinud soovitusi, et kirjutama peab ainult nendel teemadel, mida Te väga hästi valdate. Muidu näevad lugejad Teid läbi ja siis peate piinlikkust tundes suure auditooriumi ees püksata seisma. Osaliselt on see muidugi tõde.

Vähemalt alguses on kindlasti kergem kirjutada alal, mida Te hästi valdate. Õigusteadust õppinuna võib kirjutada kohtuseiklustest ja sõjaväelasena sõjast. Purunenud suhtest õppinul võib olla hea kirjutada traagiline kireromaan.

Sellel teoorial on aga üks suur kari: Teile võib teema väga meeldida, aga lugeja ei taha õppida sõduriks ega sooritada advokatuuri eksamit. Pidage see hästi meeles ja kärpige vaimustuspuhangutest sündinud tekstimasse.

Pole vaja karta kirjutada sellest, millest südames tahaks kirjutada. Olgu selleks ükspuha milline teema. Midagi, mis Teil mõttes kriibib. Mis tahab välja saada või muidu ähvardab varjutada unenäod. Alati on võimalik õppida. Alati võib otsida inimesi, kes valdavad kirjutatavat teemat suurepäraselt ja on nõus Teid rõõmuga aitama. Teil on abiks kõik tänapäevased lahendused ning miljonid raamatud raamatukogus ja ärge unustage INIMESI. Kui inimene töötab alal, mis talle meeldib, siis on ta valmis õhinaga Teile kõik ära seletama, käsikirja parandusi tegema ja igal muul viisil abiks olema.

Ärge ennast piirake! Vahel on just alguses võimatuna näivast ülesandest ülehüppamine see, mis hiljem enesele kõige rohkem rõõmu teeb. Pealegi saate niiviisi õppida, tutvuda ja süvitsi uurida midagi, millest Teil enne õrna aimugi polnud. Uurimine ja enesele selgeks kirjutamine ongi ehk see, mis lõpuks kirjutajast kirjaniku teeb.

Thursday, April 28, 2011

Käsikirja peab lugema kümme korda

Olen siin-seal komistanud ütlusele: enne, kui Te oma käsikirja kuhugi saadate võiks selle vähemalt ühe korra läbi lugeda. Võib tekkida vale arusaam, et kui olete oma käsikirja paar korda läbi sirvinud, siis on hästi. Nii see ei ole.

Mulle meenub televiisorist nähtud intervjuu, kus ajakirjanik püüdis pinnida, kas kirjanik – pärast oma raamatu ilmumist – on seda uuesti lugenud. Kirjamees vastas väsinult, et ta on käsikirja poole aasta jooksul nii palju kordi üle lugenud, et ei taha sellest enam üldse midagi kuulda.

Ma ei ole kirja pannud kõiki oma viimase käsikirja lugemiskordi, aga ma püüan taastada:

1. Kord oli peale esimese mustandi valmimist (siia võib liita ka kirjutamise)
2. Teine mustand – parandused ja uus lugemine (teise mustandi kirjutamine võtab minul sama kaua aega, kui esimese tegemine)
3. Proovilugejad lugesid läbi, tegin lisasid ja parandusi ning lugesin uuesti läbi
4. Kirjastus luges läbi ja andis soovitusi – lugesin uuesti läbi
5. Toimetaja luges läbi ja märkis kahtlased kohad üles – lugesin läbi
6. Teemaga kursis olev proovilugeja luges ja märkis vead üles – lugesin läbi ja parandasin
7. Toimetaja tegi nüüd omakorda uued märkused – lugesin läbi ja parandasin
8. Proovilugeja luges üldpilti ja märkas veel vigu – lugesin läbi ja parandasin
9. Toimetaja tegi uued parandused (liitis peatükke kokku – ja tõesti üldmulje läks palju paremaks) muidugi lugesin läbi.

10. Paar lugemiskorda unustasin ära…

* Kirjutage raamat, mis Teile meeldib, sest peate oma käsikirja ise vähemalt kümme korda lugema.
** Kahjuks ei saa Te kunagi oma raamatut erapooletult lugeda nagu suvalist romaani ja ei saa lugejana otsustada, kas see on hea või halb.

Tuesday, April 12, 2011

Uus romaan: “Nii siis jääbki”

Minu teine romaan on avaldatud. Tegemist ei ole esimese raamatu järjega, vaid täiesti uue looga. Aluslooks on minu poolt kirjutatud lühilugu, mille leiab siit: viide.

Raamatu leiab siit: "Nii siis jääbki"

Tagakaane jutt:

Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada?

Jüri Järve, 12. a. ratastoolis, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige:
Minu teada on antud romaan Eesti kirjandusmaastiku esimene tõepärane ja elutruu raamat liikumispuudega inimeste igapäevaelust. Oleks justkui oma elulugu lugenud. Soovitan kõigile, et paremini mõista hättasattunu hingeelu.

See on Taavi Kanguri (1974) teine romaan. Esimese teose eest pälvis autor Tänapäeva 2010. a. romaanivõistlusel II koha.