Vähemalt alguses on kindlasti kergem kirjutada alal, mida Te hästi valdate. Õigusteadust õppinuna võib kirjutada kohtuseiklustest ja sõjaväelasena sõjast. Purunenud suhtest õppinul võib olla hea kirjutada traagiline kireromaan.
Sellel teoorial on aga üks suur kari: Teile võib teema väga meeldida, aga lugeja ei taha õppida sõduriks ega sooritada advokatuuri eksamit. Pidage see hästi meeles ja kärpige vaimustuspuhangutest sündinud tekstimasse.
Pole vaja karta kirjutada sellest, millest südames tahaks kirjutada. Olgu selleks ükspuha milline teema. Midagi, mis Teil mõttes kriibib. Mis tahab välja saada või muidu ähvardab varjutada unenäod. Alati on võimalik õppida. Alati võib otsida inimesi, kes valdavad kirjutatavat teemat suurepäraselt ja on nõus Teid rõõmuga aitama. Teil on abiks kõik tänapäevased lahendused ning miljonid raamatud raamatukogus ja ärge unustage INIMESI. Kui inimene töötab alal, mis talle meeldib, siis on ta valmis õhinaga Teile kõik ära seletama, käsikirja parandusi tegema ja igal muul viisil abiks olema.
Ärge ennast piirake! Vahel on just alguses võimatuna näivast ülesandest ülehüppamine see, mis hiljem enesele kõige rohkem rõõmu teeb. Pealegi saate niiviisi õppida, tutvuda ja süvitsi uurida midagi, millest Teil enne õrna aimugi polnud. Uurimine ja enesele selgeks kirjutamine ongi ehk see, mis lõpuks kirjutajast kirjaniku teeb.
