Vahel on vaja teleporteerida mõni karakter ühest asukohast teise. Oletame, et telefon heliseb ja meie peategelasele, Antsule, ütleb vanaema: “Tule minu juurest läbi, annan sulle kotitäie õunu.” Ants elab Tallinnas, autot tal pole. Nüüd on igal algajal kirjanikul hirmus kiusatus kirjutada midagi sellist:
Ants pani riidesse. Ukse korralikult lukustanud, astus ta lifti ja sõitis esimesele korrusele. Bussipeatus ei olnud majast kaugel, kuid siiski jõudis Ants sinna pisut hingeldades. Graafikujärgne roheline buss saabus õige pea. Trügides õnnestus tal ennast viimasele istekohale sättida. Buss võttis jõnksuga kohalt ja Ants trummeldas näppudega vastu põlvi, pälvides kaassõitjate pahameele. Linna jõudes, istus Ants trammi number üks. Tramm tegi rööbastel kolla-kolla ja plekist pink oli külm. Kolmandas peatuses istus Antsu kõrvale hästi lõhnav keskealine daam. Tramm peatus ja Ants astus jala Balti jaama poole. Varsti oligi ta rongijaama kaitsva katuse all piletisabas. Õnneks sai ta üsna pea sõidudokumendi näppu ja võis perroonile astuda… ja veel ja veel ja veel.
Teleporteerumine käib nii:
Ants väljus toast ja kahe tunni pärast, astus ta vanaema maja juurde viivale tuttavale teerajale.
Ülaltoodud näite pikk loba täidab küll kenasti täheruumi (765 tähte koos tühikutega), kuid ärritab lugejat ning ei anna romaanile midagi juurde. Tallinna transpordisüsteemi kirjeldus ei huvita peaaegu kedagi.
Vahel on pikemat kirjeldamist vaja olustiku loomiseks või selleks, et lasta peategelasel ühistranspordis üliolulisi arendavaid mõtteid mõlgutada. Võib-olla saab protagonist trammis kellegagi tuttavaks. Üleliigsed jupid, mis on lihtsalt täiteks juurde pandud ja loole midagi juurde ei anna, tuleb kustutada.
Sarnaselt saab kasutada ka ajamasinat. Romaanis on pahatihti vaja aega kiiresti edasi kerida. Näiteks põllumees külvab vilja maha ja järgmises peatükis tahaks ta seda juba lõikama hakata. Me ei kirjuta ju sinna vahele kümmet lehekülge – lihtsalt selleks, et aega edasi kerida, vaid lähme kohe asja juurde:
Esimesed sügisvihmad kuulutasid saagilõikamise aega.
Ilmateateks nimetatud lühendamine: Peale ilusat suve, kruvisid kollased lehed ennast pikkamisi puude küljest lahti. Peagi mattis lume pehme vaip kõik enda alla. Sooja päikese võidukäik ja esimeste saabunud linnukeste vadin kuulutas kevadet. (Tegelikult on see õudne. Mõelge midagi originaalsemat välja.)
Aja kulgemisega peame lugejat koguaeg kursis hoidma. Selleks polegi palju vaja. Oletame, et peatükis üks ostab kena noorpaar maja. Peatükis kaks aga kirjutame nii: “Reet ärkas varavalges. Proovis meest äratamata toast välja hiilida, kuid komistas lahtise lävepaku otsa. Me oleme siin juba kolm kuud elanud, aga ikka pole Kolja suutnud paari kruvi kinni keerata, mõtles Reet pahaselt.”
Kolm kuud aega kadus nagu niuhti. Ärge siis unustage ka ilmaolusid, rasedust ja kõike muud kolme kuud edasi nihutamast. Peale ajanihutamise näitab lause naise tärkavat rahulolematust.
Mõnusat teleporteerumist! :)
