Tapa kallikesed

Kindlasti on teid kirjutades või toimetades tabanud uhkusehoog. Nii hästi välja kukkunud lõik, nii suurepärane lause, mis ütleb kõik. Vahest viitsite hulga vaeva näha ja poleerida ning lihvida viimase läikeni.

Siis kallutate pea rahulolevalt viltu ja mõtlete: suurepärane, aplaus, vähemalt see lause lõikab lugeja jalalt maha ja paneb ta rõõmust vingerdama.

Võimalik, et “kallikeseks” osutub mõni lahe anekdoot või kõrvallugu, mis tegelikkuses romaani kuidagi ei rikasta. Diagnoos on eelneva kombinatsiooniga sama. Me tahame vägisi lükkida teksti oma mõtteid ja lahedaid nalju, mida meie karakter eal ei ütleks, ilma kirjanikupoolse jõhkra surveta. :)

Peale seda, kui olete oma lauset veelkord nautinud, jätke temaga hüvasti. Võib-olla sobib teile kiire viis ja te lihtsalt märgite lause ja litsute “kustuta” nuppu, võib-olla on teil vaja läbida spetsiaalne protseduur kadunukese ärasaatmiseks, aga see lausejupp või lõik peab kaduma.

Miks? Sest väga tõenäoliselt on see ülepingutatud ja stiliseeritud jama. Võilill keset pügatud muru. Kivike kingas. Nii palju, kui te teda ka ei armasta, tuleb temast ikkagi loobuda. Hüvasti, nuuks… :)

Üks ere näide minu kallikesest, mida ma jupp aega näppisin, lõpuks sain aru, et see on odav, veniv ja hale nagu seebiooperi avaakord. Õnneks leidus inimene, kes minu eest päästikule vajutas ja selle lolluse bittideks lahustas.

“Mille pärast oli maailm seatud nii, et moment, mil me tahtsime täiel häälel karjuda: “ilus hetk, oh viibi veel”, olles nõus loobuma kõigest – ka hingest – et vaid käesolev minut oleks igavene, oli reaalsuses kõik ette põrmule määratud.”

(Ikka ma, kurat, eksponeerin seda!)

“Kill your darlings” – William Faulkner

Kas kirjanikuks saab õppida?

Olen kohanud ja ilmselt kohtan veel inimesi, kes nähvavad mulle, et kirjutama peab nii nagu sa tahad ja see protsess ei allu mingitele reeglitele. On ainult ürgudu ja meedium (kirjanik), kes saab sealt kuskilt otse oma teksti kätte. Kindlasti on neil tuua ka mõni näide. Ja kõigesse, mis räägib kirjutamise õppimisest, suhtuvad nad põlgusega. Tavaliselt on nad ise kirjutanud jutu või kaks – võib-olla ka raamatu või kaks ja saanud hävitava arvustuse osaliseks. Nad ei oska kriitikat oma kasuks pöörata ja sellest õppida ning tahavad peale suruda oma vigast lugu ja mõtteviisi. Sildistatult, et mina ise olen maailma parim kirjanik ja teen, mida tahan (osati on see õige – niikaua, kuni ei teki avaldamise ambitsiooni). See on solvumine. See läheb üle.

Olen viimasel ajal lugenud kirjutamisest ja paljud tõeliselt suured ja maailmakuulsad kirjanikud ütlevad otse: õppima peab. Aastaid, kümneid aastaid. Mitte midagi ei tule niisama lihtsalt või ei kuku välja kogemata. Stephen King kirjutas aastaid põlve otsas raamatuid ja pesi hooldekodu räpaseid linu. Käis kirjutamiskursustel, õppis filoloogiks ja kirjutas kuue aastaselt peale ja nägi tohutult vaeva, enne kui edu saavutas.

See on tüüpiliseim viga, mida arvatakse, et kirjutan valmis ja siis kogemata satub raamatusse mõte, vihased karakterid, taust ja kõik muu. Ja see kellel ei tule sellel ei tule.

See on puhas jama! Jah, loomulikult on andekamaid ja vähem andekamaid kirjutajaid. Kuid kokkuvõttes taandub kõik ainult ühele asjale: kas kirjanikul on jutt sees või ei ole. Kas tal on tahtmine ja rõõm kirjutamisest. Kõik ülejäänu on mitut moodi õpitav. Kas läbi suure mahu – ühe kirjaniku arust peab kirjutama vähemalt miljon sõna, enne kui midagi õnnestub avaldada. Või läbi kirjutamisõpikute. (Kõige mõistlikum viis oleks kombineeritud eelnevast kahest.) Loomulikult ei pea järgima kellegi õpetust sõna-sõnalt. Neid peab painutama, miksima ja leidma oma tee.

Pidage meeles, õppimises ei ole mitte midagi halba! Te soovite saada kirjanikuks, Teie sees helisevad sõnad, Te tahate osata neid õigesti välja lasta.

Jah, on vastus, kirjanikuks saab õppida, kui sees on väljundit otsiv soov kirjutada.

Stseen

Oletame, et süžee on paigas. Karakterid välja kujunenud. Peategelasel on läbiv eesmärk, mille poole püüelda ja vastutöötajatele on loodud kõik võimalused, et protagonistile edukalt kaikaid kodaraisse loopida. Mis nüüd edasi siis? :)

Tegelikult on süžee kujundamise ja struktureerimise kohta veel palju-palju võimalik kirjutada. Ja ilmselt ma ka kirjutan, millalgi lähitulevikus.

Hoiatan kõige järgneva suhtes. Kasutada ainult oma vastutusel! Mitte lasta lõhkuda enda rutiini, harjumusi ja väljakujunenud oskusi. Elemente, millest üks raamat koosneb on hea teada, aga kui teooriasse liiga kinni jääda ei tule praktikast midagi välja.

Teise drafti kirjutamisel on elementide teadmine hindamatuks abimeheks teksti analüüsimisel.

Stseen-jätk

Stseen on raamatu peatükis enim kasutatav konstruktsioon, mis viib tegevust edasi. Jätk on stseeni loogiline kaaslane.

Makrotasandil näeb kõik lihtne välja:

Stseenis peavad esinema järgnevad elemendid:

1. Eesmärk – lihtsalt defineeritav ja kõigile arusaadav “miski”, mis paneb peategelase liigutama ja midagi tahtma.

2. Konflikt – takistab peategelasel eesmärki saavutamast.

3. Katastroof – läbikukkumine eesmärgi saavutamisel.

Toon näite:

Sass virgus, ajas ennast püsti ja pilgutas uskumatult silmi – teisel pool kõnniteed, pargipingil, seisis liitrine lauaviina pudel. Ühe ropsuga oli ta istuli, kõõritas kahtlustavalt ringi, korjas ajalehed hoolikalt kokku ja tõusis siis, et pudel haarata. Vaevalt oli ta jõudnud kruusatee ületada, kui hundijalavesi kõlksatusega pingilt maha veeres ja kadus. Lähedalolevate põõsaste tagant kostis teismeliste ülemeelikut naeru ja hõikeid: “Kas said peale? Paneme juutuubi!”

Eesmärk – parm tahab ei kuskilt ilmunud viinapudelit haarata.

Konflikt – teismelised on üles seadnud lõksu, et parmu üle irvitada

Katastroof – pudel tõmmatakse nina alt ja protseduuri filmitakse

Jätk:

1. Reaktsioon – ülaltoodud ebaõnnestumisele hädale. Haavade lakkumine.

2. Dilemma – valikud. Mõtlemine kuidas edasi.

3. Otsus – dilemmast järelduv valik ühe või teise tegevuse kasuks – tekib uus eesmärk ja algab järgmine stseen.

Sass neelatas tahtmatult. Janu piitsutas tagant. Kõik oli äsja nii selge ja käegakatsutav olnud nagu jätk unenäole. Julmad inimesehakatised, niiviisi ei tohi mängida, mõtles ta pahuralt. Kas ajada neid taga? Ei, nende katkiste saabaste, aukliku maksa ja viledate kopsudega ei peaks ta vastu enam, kui viiskümmend meetrit. See tähendaks veel rohkem narrimist ja irvitamist. Parem läheb poe taha kannatama, ju varsti tuleb keegi, kelle vanus endal pudelit osta ei võimalda ja ta saab vahendamise pealt mõned õlled teenida.

Reaktsioon – janu piitsutas tagant, pettumine ja kurtmine

Dilemma – kas püüda need raisad kinni või lonkida poe taha

Otsus – läheb poe taha noori ootama, et alkoholi hankida (uus eesmärk järgneva stseeni kirjutamiseks: oodata januseid noori, kellele alkoholi hankides endale õlut teenida. Konfliktiks politsei vahelesegamine ja katastroofiks kinnipidamisasutusse sattumine.)

Ja nüüd koguaeg edasi, nii kaua, kuni eesmärki seada saab. Stseen- jätk-stseen-jätk. Kui enam eesmärki ei teki, siis on raamatu peatükk loomuliku lõpuni jõudnud. Üle punnida ei tasu. Muidugi peaks algama aeglaselt ja liikuma edasi pinget tõstvas tempos, aga seda – pinge kruvimist – proovin mõni teine kord lahti kirjutada.

Stseenide ja jätkude vahele saab mahutada ka kokkuvõtlikud osad. Näiteks me ei pea üksikasjalikult lahti kirjutama samm-sammult, kuidas parm poeni jõudis. Võime lihtsalt kokku võtta ja lühendada: Teekond kvartali keskmes asetseva poeni läks peaaegu muretult. Sassil vedas, tal õnnestus kilomeetrise jalutuskäigu jooksul korjata kümne krooni eest taarat.

Või siis saab vahele lükkida killukese eelnevalt juhtunust: Kõigest mõned aastad tagasi oli Sass vaadanud eluheidikuid põlgliku pilguga, aimamata, et elu keerdkäigud võivad ka tema allakäigu keerisesse paisata.

Kummagi viimatimainitud elemendiga ei tohi liiale minna – muidu läheb lugemine igavaks.

Täpsemalt saab lugeda siit: Writing the Perfect Scene

Osa vihjeid lugesin James Scott Belli raamatust "Plot & Structure"

PS: Soovitan läbi lugeda ka kommentaarid, sellele artiklile - aitab pilti selgemaks saada ja mõnedele küsimustele vastuse leida.

Järgneb...

Esimene lause

Kindlasti olete kuulnud esimese lause olulisusest lugeja püüdmisel. Olen sellest tehnikast mööda vaadanud, sest ma valin oma raamatuid teistmoodi. Loen kokkuvõtet raamatu tagakaanel ja siis sirvin siit-sealt. Pole siiani esimesi sõnu tähtsaks pidanud.

Loen James Scott Belli raamatut: “Plot and Structure”. Seal on väga palju lihtsaid ja huvitavaid nippe, mida kirjutamisel kasutada tasub. Esimene lause nende seas. Seda tehnikat võib kohaldada ka stseenide alustamiseks.

Maailmas pidavat palju lugejaid olema, kes alustavad lugemist esimeselt leheküljelt. :)

Esimene lause peaks olema konks, isuärataja, mis kutsub edasi lugema – vähemalt esimese lõigu lõpuni.

Loetu peab jätma lehitsejale nii mõjuva tunde, et ta raamatu ostukorvi tõstaks. Peategelase peab sisse tooma esimeses lauses. Paigas peab olema taust ja midagi tavapärasest situatsioonist hälbivat, mis paneb peategelase reageerima. Midagi, mis ajab ta teleka eest püsti kas siis, kui telekas on käimas aasta põnevaim hokilahing.

Näide1:

Martin Kruus oli just kodukoridoris kinga jalast sikutanud, kui kõrvalukustav põmakas ta taburetile naelutas.

Martin Kruus – peategelane; kodukoridor – taust; kõva põmakas – käimalükkav ajend

Nüüd peaks lugejal tekkima küsimus – mis edasi saab? Lisame praekäntsakale maitseaineid:

Lakke kärises käevarre jämedune pragu. Martinile pudenes sülle soojustusega kaetud kipsplaaditükke. Ootamatult avastas ta ennast läbi plahvatuse tekkinud katuseluugi verevat kuud põrnitsemas. Martin tormas välja, alles nüüd oli ta mõistnud, et maja võis iga hetk kokku variseda ja kõik seesoleva laiaks litsuda. Ühes jalas king ja teises viisteist tundi umbses jalanõus veetnud nätske sokk, vaatas Martin oma kodu hävingut. Viimase talle kuuluva vara põrmustumist algosadeks.

Nüüd peaks lugejal tekkima huvi. Palju küsimusi on õhku visatud. Miks Martini maja õhiti? Kes seda tegi? Mis edasi saab? Kes need pahad on? Mida ta neile tegi?

Muidugi ei pea sissejuhatav lause olema seotud kägistamise ja põmmutamisega. Piisab, kui peategelane panna situatsiooni, kus ta tavapäraselt ei viibi. Lugejas peab tekkima küsimusi.

Näide2:

Helle oleks peaaegu tagasi pöördunud, nii hirmsasti kartis ta astuda otsustavat sammu – viitekümmet sentimeetrit, mis lahutas kindlat jalgealust tühjusest – kuid nüüd lehvis möödatormav atmosfäär vilinal kostüümi ümber. Ta luges aeglaselt kümneni ja tõmbas nöörist.

Näide3:

Imre toetus laubaga roosadele kahhelplaatidele ja lasi jahedal veel voolata – paljale kehale tõmmatud puuvillane Armani pintsak vettis pikkamisi ja kleepus keha ümber.

Peategelane + taust + tavatu sündmus

Kõige hullem pidi olema alustada esimest lauset kirjeldusega. Erandid kinnitavad reeglit. Kõigepealt tegevus ja siis seletus.

Veelkord süžeest

Eelnevalt olen andnud ülevaate põhjalikumast süžeekirjutamise meetodist (vt artiklid 2008 aasta november, süžee1-3, Snowflake). Järgisin lumehelbekese süžeed A-O’ni ja tunnistan, et mulle nii põhjalik etteplaneerimine ei sobi. Aga ilma ei tule ka midagi välja.

Süžee kirjeldamise viise on palju. Toon veel ühe lihtsa võimaluse, kuidas romaani peamine sündmustik paika panna. Kõigepealt peab teadma, millest raamat jutustama hakkab.

Lumehelbekese süsteemist peaks näppama kaks esimest punkti. Ära öelda raamat ühe lausega (kuni 15 sõna!) ja siis viie lausega. Edasi tuleb esimeste punktide järgi tuletada kakskümmend – kolmkümmend punkti tegevust:

1. Peeter läheb linna
2. Eksinud
3. Tere uus kodu
4. Töövestlus
5. …

Kui see on tehtud, siis tuleb iga punkti alla lisada 2-4 stseeni:

1. Peeter läheb linna

• Rongisõit
• Saabumine
• Sekeldused taksoga

2. Eksinud

• Vale aadress
• Jalgsi läbi linn

3. Tere uus kodu

• Kitsas aga puhas
• Sisseseadmine

4. Töövestlus

• Argipäeva tegevused
• Oma korda oodates
• Vestlus

5. …

Nüüd on skelett olemas, kuhu peale liha koguda. Iga stseeni kohta tuleb kirjutada umbes 1-2 A4 (Times New Roman,12, reavahe 1).

Karakterid kujunevad ja arenevad kirjutamise käigus. Ettemääratust jääb vähemaks ja loovusel on vabamad käed.

Mina kirjutan oma teosed nagunii teist korda üle. Nii saan siluda vigu, mis kirjutades sisse lipsavad. Näiteks alguses on peategelane ühtepidi veider, aga hiljem ei ole. Alguses on sündmustik paneelmaja korteris, aga lõpupoole tundub sobivam eramaja Nõmmel jne. Muutusi võib palju olla. Seega nõuab taoline kirjutamisviis kindlasti põhjalikku teise drafti tegemist. Kui ma teadliku muutuse teen, siis kirjutan esimestele peatükkidele märkuse juurde, mida hiljem parandama pean.

Süžeepuud võib kirjutamise käigus muuta. Mina tegin nii, et teades raamatu üldist joont ja lõppu, kirjutasin korraga valmis kolm pealkirja stseenidega. Nii kui olin ühe peatüki lõpetanud, plaanisin ühe juurde. Niimoodi on lugu ette määratud paar-kolm sammu, aga samas lahtine ja kirjutamisel pidevalt muutuv.

Head uut aastat kahh! :)