Kohad

Mul on käsil üks pikemat sorti kirjutis ja hetkel tundub, et hea mõte oleks olnud algsesse süžeesse lisada ka kohad, kus sündmused arenevad.

Mõistlik oleks need välja mõelda ja üles märkida enne suurt kirjutamist – tegevusliini planeerides. Muidu tuleb esimene käsikirja tõmmis liiga karakteri ja tegevuspõhine ning kohtadest on juttu ainult suures plaanis, möödaminnes. See aga jätab lohaka ja lihtsustatud mulje.

Hiljem on haakuvaid kirjeldusi keerulisem lisada. Tulevad pähe uued mõtted ja ideed ning siis peab ikkagi otsast peale muutma hakkama, mis pika teksti korral on äärmiselt töömahukas tegevus. Kui aga kohe alguses romaani minimudelisse kõik kirja panna, siis peab ainult paari lehekülje jagu juttu ümber vorpima.

Igal karakteril on omanäoline elu või töökoht. Tegelikult jutustame läbi kohakirjelduste: inimestest, nende harjumustest ja veidrustest. See täiendab lugu uue vaatenurga alt.

Niisiis eraldi punktina tuleb planeerimisfaasis läbi mõelda kõik kohad, kus tegevus toimub. Ja iga koha kohta mõned võtmesõnad ja nüansid kirja panna, mis raamatu lahtikirjutamisel mõtteid tekitavad. Midagi sellist:

1. Vanaema maja – kollane, kuusehekk, metsmaasikad, laut, lakaluuk, mullikad, ketikoer, põld
2. Baari tagatuba – hämar valgus, kulunud tapeet, krigisev uks, liisunud õllelehk, sumisevad parmud, kamin, sihvakad sääred, baaripukk
3. Garaažis – vana Lada, tavotipurk, estakaad, õlised tunked, märja betooni lõhn, roostetavad tööriistad, kulunud kummivirn.
4. jne

Vaatenurgad

Juhtub autoõnnetus. Sellega on seotud: kaks autojuhti, neli kõnniteel patseerivat jalakäijat, politseinik; mees, kes kogemata juhtunu videosse salvestas ning üle õnnetuskoha lendava helikopteri piloot. Võibolla veel ka orav, kes suure kuuse otsas käbi järab.

Kokku on ülal toodud kümme erinevat vaatenurka ja tõenäoliselt kümme erinevat õnnetuse kirjeldust.

Autori otsustada jääb: kes ja kuidas loo jutustab. Jutu toon, tunne ja isegi tähendus võivad radikaalselt muutuda olenevalt sellest, kes on jutustaja.

Keegi seisab alati lugeja ja sündmustiku vahel ja see “keegi” räägib loo oma vaatenurgast lähtuvalt, muutes niiviisi oluliselt vaadet detailidele ja juhtunule.

Loomulikult võib kasutada raamatus võis jutus mitut vaatenurka sündmustele neid omavahel kombineerides – mida erinevamad ja üllatavamad need on seda põnevam.

Vaatenurkade tüübid:

Esimeses isikus vaatenurk (mina-vorm)
Teises isikus vaatenurk (sa)
Kolmandas isikus vaatenurk (tema)
Kolmandas isikus subjektiivne
Kolmandas isikus objektiivne
Kolmandas isikus kõiketeadja
Kolmandas isikus limiteeritud

Loosungid

Ma olen weebist leidnud kamaluga igasuguseid hõikeid ja julgustusi, mida olen püüdnud mõõdukalt vältida nende ameerikaliku iseloomu pärast, kuigi nendes on kindlasti terake tõde:

1. Kui tahad olla kirjanik, siis pead kirjutama. Leia oma päevakavas aega ja mõnus koht. Lepi endaga kokku, kui palju sa päevas kirjutad. Tee plaan. Seejuures ei tohi unusta, et sa tegelikult naudid kirjutamist – liigne sund rikub edasimineku. Leia mis sind enim motiveerib.

2. Nimeta ennast kirjanikuks. Paljude uskumuste järgi oleme me just see mida me endast arvame, niisiis kui te ütlete: “Tegelikult olen ma projektijuht, aga vahel kahh-kirjutan miskit," siis see te ka oletegi. Kirjanikuks ei tee avaldamine, vaid sisemine sund kirjutada. Võibolla olete lihtsalt kirjanik iseenda jaoks või sahtli tarbeks. Avaldamine on lihtsalt võimalus raha teenimiseks või oma nime tuntuks tegemiseks. Minge peegli ette ja proovige ilma valehäbita endale öelda: ma olen kirjanik. Päris lõbus. Eks ole? :)

3. Kui te otsustate kirjutada romaani või pikema jutustuse, siis leppige endaga enne kokku, et te tõesti teete seda. Järgijätmatult ja visalt. Mõnes mõttes meenutab see sõltuvusest vabanemist: selle nimel peab tõsiselt pingutama ja liikuma edasi päev korraga.

4. Ärge tekitage endale asjatute lootustega lisapinget. Lihtsalt kirjutage ja nautige protsessi. Nii arenete päev-päevalt, tasapisi. Kui heade raamatute kirjutamine oleks lihtne, siis tegeleksid sellega paljud. Tegelikkuses on iga väärt raamatu taga aastaid õppimist, kirjutamist ja visa tööd. Te ei eelda ju, et esimest korda viiulit käes hoides suudate kohe sellest imelise heli välja võluda. Tegelikkuses kuluvad esimesed aastad kääksutamise peale.

5. Üks tore inimene - ma ei tea kes - ütles, et iga "ootamatu" kuulsaks saamise taga on kakskümmend aastat higi ja vaeva.